Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/04/17/11958982t1hfe6e.jpg)
Prantsuse filmirežissöör François Ozon jutustab talle omases väljapeetud psühholoogilise draama vormis loo sellest, kuidas lapsepõlves läbielatu jääb inimest mõjutama kogu eluks. Veel enam, tema film «Jumalale tänu» räägib sellest, kuidas isegi täiskasvanud inimese lööb rööpast välja teadmine, et kuritööd tahetakse kõige kõrgemal tasemel unustada ja süüdlased karistuseta jätta. Erakordselt masendavaks teeb filmi asjaolu, et see põhineb tegelikult toimunud sündmustel.
Alexandre Guérin (Melvil Poupaud) saab endaga hästi hakkama: tulus töökoht finantssektoris, viis vahvat last ja armastav naine. Kena katoliiklik perekond, nagu pildiraamatust. Läbielatud jäledused saavad Alexandre’i igapäevaelus taas aktuaalseks siis, kui ta saab teada, et Lyoni on tagasi pöördunud preester Bernard Preynat, mees, kes teda poisikesena skaudilaagris pilastas. Mis veel kõige hullem, süsteem ei ole sugugi muutunud ning 70-aastane kirikuisa tegeleb endiselt lastega. Ühesõnaga, Preynat on ikka rivis, endiselt preester ja kõige järgi otsustades endiselt pervert.