Pervertpreestri tegude sünged jäljed

Poisikesena läbielatu annab tunda ka küpse mehe pereelus. Melvil Poupaud ja Aurélia Petit filmis «Jumalale tänu». Foto: Kaader filmist

Prantsuse filmirežissöör François Ozon jutustab talle omases väljapeetud psühholoogilise draama vormis loo sellest, kuidas lapsepõlves läbielatu jääb inimest mõjutama kogu eluks. Veel enam, tema film «Jumalale tänu» räägib sellest, kuidas isegi täiskasvanud inimese lööb rööpast välja teadmine, et kuritööd tahetakse kõige kõrgemal tasemel unustada ja süüdlased karistuseta jätta. Erakordselt masendavaks teeb filmi asjaolu, et see põhineb tegelikult toimunud sündmustel.

Alexandre Guérin (Melvil Poupaud) saab endaga hästi hakkama: tulus töökoht finantssektoris, viis vahvat last ja armastav naine. Kena katoliiklik perekond, nagu pildiraamatust. Läbielatud jäledused saavad Alexandre’i igapäevaelus taas aktuaalseks siis, kui ta saab teada, et Lyoni on tagasi pöördunud preester Bernard Preynat, mees, kes teda poisikesena skaudilaagris pilastas. Mis veel kõige hullem, süsteem ei ole sugugi muutunud ning 70-aastane kirikuisa tegeleb endiselt lastega. Ühesõnaga, Preynat on ikka rivis, endiselt preester ja kõige järgi otsustades endiselt pervert.

Alexandre osutab, et nüüd on aeg midagi ette võtta, aga põrkab nagu vastu nätsket vahtkummist seina. Sa võid sellesse lohu pressida, aga tuim švamm võtab kohe endise vormi ja korrutab: mitte midagi pole katki, see kõik oli kunagi ammu, ja küsitav, kas üldse oli. Nii juhtub, kui Alexandre täiskasvanuna oma koletisega vastamisi istub. Viimane küll möönab oma kunagisi tegusid, aga ei ole nõus, et need avalikuks saaksid.