Neuroosiaia kuningas ehk Robert Smith 60

Robert Smith 29. märtsil 2019. aastal. Foto: EDUARDO MUNOZ/REUTERS

The Cure’i põhimees Robert Smith saab 21. aprillil 60. Tema nimi on üks tavalisemaid, aga tema välimus ja hääl üks äratuntavamaid ja isegi karikatuursemaid. Võib-olla mäletan valesti, aga kas pole müügil olnud isegi Robert Smithi nukk. Natuke nukulaadne oli ka elupõlise The Cure’i fänni ja Robert Smithiga sarnast look’i harrastava Tim Burtoni „Edward Käärkäe“ Johnny Deppi mängitud ja mõistagi Smithist inspireeritud „morbiidselt romantiline“ peategelane.

Samuti on Smithi välimusest võtnud snitti Neil Gaimani kuulsa koomiksi “Sandman” peategelane. Ja kes suudaks unustada Robert Smithi ilmumist animasarja „South Park“, kus ta pidi võitlema Barbra Streisandi mutantversiooni Me­cha-Streisandiga. Temast on räägitud kui gooti subkultuuri iidolist – muusikalises mõttes ladus seda vundamenti Joy Divisoni jälgedes astunud The Cure’i tume triloogia „Seventeen Seconds“ (1980), „Faith“ (1981), „Pornography“ (1982) ja välimuse mõttes iseenesestki mõista tema kuulus make-up-olek.

Kujutan Smithi ette ikka sellise nokturnaalse olendina, kes võdiseb ja väänleb kusagil ämblikuvõrkudes nagu „Lullaby“ (1989) videos, aga seda ikkagi pigem võtteplatsi kunstlikus valguses ja teatraalses setting’us kui mingisuguses läbinisti üksinduses.