Kuidas punkar jõuab joogani

Muusikaline kollektiiv Tarakany. Vasakult: Aleksandr Pronin, Vassili Lopatin, Dmitri Spirin, Dmitri Kežvatov, Sergei Prokofjev. Foto: Tarakany

20. apriillil esineb Tallinnas Vene punklegend Tarakany. Postimehele rääkis muusikast ja läbipõlemisest, elus Venemaal bändi vedur ja solist Dmitri Spirin.

Teie viimasest esinemisest Tallinnas on möödas juba viis aastat. Mida te vahepeal bändiga tegite?

Ma ei teadnud, et juba nii palju aega on sellest möödas. Esmajärjekorras tegelesime oma viimatise albumi «Сила одного» salvestamise ning välja andmisega. See ilmus ka inglise keelsete tekstide ja nimega «The Power Of One» A-F Recordsi alt, mis on tuntud USA punkbändi Anti-Flagi muusikute oma plaadifirma.

Terve aasta 2016 möödus meil 25. tegutsemisaasta tähistamise tähe all. Kahju, et me juubelituuri raames ei jõudnud Tallinna esinema. Küll aga ilmus sellega seoses kaks kogumikku, neist üks oli lihtsalt hitikogumik ja teine Moskvas toimunud nelja esimese juubelikontserdi audio- ja videosalvestus. 

Ja peale selle toimus meil ka koosseisumuutus. Kitarrist Nikolai Stravinsky asemele tuli bändi tagasi kuldkoosseisu kitarrist Dmitri Kežvatov. 

Suhteliselt hiljuti tuli meil välja ka ühisalbum Iisraeli punkansambliga Useless ID. Ja peale seda kõike võtsime septembrist 2017 kuni 2018 aasta lõpuni puhkuse.

Enne puhkusele minemist salvestasite online-režiimil kogu maailma silme all nädalaga nullist albumi «Много шума из ничего». Kelle idee see oli ja mil moel erines see tavapärasest Tarakany! albumi kirjutamisest-salvestamisest?

Selle mõtte käis välja meie sel hetkel veel endine kitarrist Dmitri Kežvatov. Mõte oli, et lukustame end terve bändiga ja ilma ühegi ideeta stuudiosse ja tuleme välja valmis albumiga. Mõtlesime, et teeme asja huvitavamaks ning lukustasime end maamajja. Ja mitte albumit tegema, vaid kirjutama, salvestama ning avaldma iga päev ühe loo, olgu see milline tahes. Ja kandsime seda internetis otse üle. Ja kuigi me kirjutasime niiviisi kümme lugu, millest sai kokku album, polnud meil seda plaani, et teeme sellistes tingimustes Tarakany! järgmise plaadi, vaid meie jaoks oli see seiklus ning eksperiment, saamaks teada, kas suudame või mitte toime tulla taolise ülesandega, kirjutada midagi väärtuslikku ilma kuudepikkuse proovitegemiseta.

Ja siis võtsite puhkuse. Sina olid see, kes märkas endas läbipõlemise ohu märke ning tõmbas karussellile piduri peale. 

See oli selline väga raske füüsiline väsimus, praktiliselt jõuetus koos vaimse väsimusega.  Väsimus lõi välja nii valuna lihtastes kui ka võimetusena teha jõulisi füüsilisi pingutusi ja mõnikord ei saanud ma hommikul sõna otseses mõttes voodist välja.

Mul peaaegu pole sõpru, kes tunnistaksid, et tegelevad läbipõlemisega. Mulle tundub, et läbipõlemine nõuab, et inimene sõltuks täiega oma ettevõtmiste edust või ebaõnnest.

Mis puudutab vaimsesse väsimusse, siis kuna ma olen bändiliider ja peaaegu kõigi tekstide autor, ei saanud me nii kaua jätkata, sest energia, sealhulgas mõtlemine, on ükskõik millise ettevõtmise liikumapanev jõud. Ja kui seda jõudu ei ole, ei ole ka liikumist.

Läbipõlemine on tabuteema. Tõeline mees sureb tervena, noorena ning tööpostil… Kas su julgus oma probleemi tunnistada tõi kaasa ka samasuguste ülestunnistuste laine sõpruskonnas?

Mul peaaegu pole sõpru, kes tunnistaksid, et tegelevad läbipõlemisega. Mulle tundub, et läbipõlemine nõuab, et inimene sõltuks täiega oma ettevõtmiste edust või ebaõnnest.

Mida soovitaksid neile, kes on samasuguses olukorras nagu sina olid enne puhkust?

Lihtsalt puhata. Palju und, palju värsket õhku, palju jalutamist, palju mediteerimist ja lihtsalt lõõgastumist. Ja nii vähe kui võimalik töötada, muretseda, stressis olla ning vastutada.

Katsun võimalikult tihti jõuda poksitrenni ja tegelen lisaks Kundalini joogafa. Paljud mu punk- ja rockiidolid nagu Iggy Pop, Mick Jagger, Henry Rollins või Campino on mulle selles mõttes suurepärased eeskujud. Meie kontserdid nõuavad palju energiat

Millega bändikaaslased puhkuse ajal tegelesid?

Kes millega. Kõigil on omad kohustused ja tegemised. Kellel pere, kellel ammu plaanitud projektid, kes mängib veel ühes-kahes bändis.

Vaatan teid ja mõtlen, et mis tunne on laulda mõnda vana hitti nagu «Я смотрю на них» juba viieteistkümnendat aastat jutti ning seda iga kord täie auruga. 

Juba kaheksateisteist aastat, me kirjutasime selle loo aastal 2001. Ma vaatan seda lihtsalt menuka lauluna, mida inimesed armastavad. Seega esitame seda iga kontserdi lõpus seni, kuni paneme bändile punkti.

Ma ei pea alati selle teksti tähendust endast läbi laskma, kui ma lähen lavale. Kui me bändiga esineme, ei mängi laulud minu jaoks sama rolli, kui neid mõttega kuulates. Kontserdil on laulud nagu puuhalud, mida peab järjest ahju viskama, et oleks küte. Minu jaoks on esinemine rohkem sport kui lihtsalt esinemine. Eriti, kuna ma ei lase sõnu endast läbi.

Kolleeg Cha-Cha Ivanov laulab oma bändi Naivi uues loos, et on «…vana kloun areenil…» ja «retro artist, kes on forever young». Mulle tundub, et ta on eneseirooniline. On sul mingi oma retsept, kuidas laval väärikalt vananeda?

Ei, mul pole taolist retsepti, ma olen ikka ju veel suhteliselt noor inimene. Tuleme selle teema juurde tagasi, kui ma olen ligi kuuskümmend, siis on mul see retsept olemas. Seni on vara veel.

Esinemine on sport. Mis suhe teil muidu muu spordiga on?

Viimased pool aastat olen teinud rohkem sporti, kui kunagi varem. Katsun võimalikult tihti jõuda poksitrenni ja tegelen lisaks Kundalini joogafa. Paljud mu punk- ja rockiidolid nagu Iggy Pop, Mick Jagger, Henry Rollins või Campino on mulle selles mõttes suurepärased eeskujud. Meie kontserdid nõuavad palju energiat ning kahe ja poole tunniseks kütteks valmis olemine nõuab mõningat treenitust.

Milline näeb välja teie bändi tavaline töönädal? Olete juba puhkuse-eelsel režiimil tagasi?

Jah, ammu. Me hakkasime uuesti proovi tegema mullu oktoobris ja teeme praegugi. Meie harilik nädal näeb välja nii, et esmaspäevast reedeni 12st 15ni või mõnikord 18ni on proovid ja nädalalõpul anname kontserte. Sporti teen enne või peale proovi. Selle kõrvalt jõuan teha proove oma teise bändiga Rockets From Russia, ajada meie bändi asju, tegeleda oma vinüülipoega ning vastata intervjuuküsimustele.

Kes teil praegu bändis kaasa teevad, kes laval, kes lava taga?

Mina laulan, Vassili Lopatin ja Dmitri Kežvatov mängivad kitarre, Aleksandr Pronin bassi ja Sergei Prokofjev trumme. Tuuril on meil kaasas veel tuurimänedžer ja valguskunstnik Maksim Frolov, helimees Anatoli Pljaskin ning lavamänedžer ja tehnik Vladimir Taras.

Teil on Budapestis korter. Orbani-Ungarit võrreldakse otsapidi Putini-Venemaaga. Te ei tunne end seal nagu vabakäiguvanglas?

Ei, Ungari ja kaasaegne Venemaa, nagu ma seda tajun, on väga erinevad riigid. Eelkõige kodanikuvabaduste ja demokraatlike väärtuste osas. Väliselt ei ole Ungaris märke diktatuurist ja totalitarismist. Tõsi, ma ei valda ungari keelt, mistõttu ei mõista ma, mida karjuvad pealkirjad, kuid igal juhul ei blokeerita seal internetti, kunstnike ja režissööre ei vahistada, kontserte ei keelata ja valimised on vabad ja demokraatlikud.

Viimasel plaadil oli teil palju laule ühiskondlik-poliitilisetel teemadel. Varem laulsite protestiks pigem rõõmsatel eskapistlikel teemadel. Millal see muutus, millal tundsid vajadust ühiskonnateemadel laulda?

Kui paar esimest välja jätta, oleme kõigil plaatidel laulnud neil teemadel.  Albumil «Попкорм» olid lood nagu «Прочь из этих мест» või «Военкомат». Järgmisel kahel plaadil «Страх и ненависть» ja «Улица свободы» olid need teemad juba ülekaalus. Niisiis on taolised teemad alati olnud meie loomingus esindatud. Lihtsalt esimestel bändiaastatel ei osanud ma neile kuidagi läheneda nii, et nad ei kõlaks nagu vene roki tähtede tekstid.

Üllatab teid, et mõned fännid pole teie vaadetega päri?

Jah, tuleb ette. See üllatab mind ja ma ei varja seda. Ja kui su laulud kõlavad raadios, on väga tõenäoline, et su kuulajate seas on neid, keda ei huvita, kes mängivad ja mida nad maailmast arvavad. Neile lihtsalt meeldivad su laulud ja kõik.

Teil on veel kaks ettevõtet - teete õlut ning pead plaadipoodi Maximumvinyl. Miks te nende asjadega tegeled?

Mind huvitas õlu kui selline. Mulle meeldib õlu, ma armastan seda ja tahtsin teada, kuidas seda tehakse. Niisiis hakkasin umbes kümne aasta eest mõtlema õlletegemise õppimisest. Otsisin internetrist õllepruulide koolitusi, püüdsin külastada igas linnas kohalike väiketootjaid ning reisisin palju Tšehhi ja Saksamaale, kus veetsin rohkelt aega pubides ja ekskursioonidel õlletehastesse. Unistasin, et pean õlletehast, kuid see tundus nii kauge siht ja tee sinna pikk.

Ja paar aastat tagasi hakkas pihta käsitööõllede revolutsioon, mis oli nagu punk rock, et sa ei pea õppima mängima ja seda võib teha igaüks. Ja nii hakkasimegi pruulima õlut kõigepealt kodus köögis, siis käsitöötegijate juures ja lõpuks Moskva-lähedastes väikestes õlletehastes. 

Niiviisi sain asja selgeks, rahuldasin oma uudishimu pea täielikult, võtsin juurde kümme kilo ja praegu ma enam sellega ei tegele.

Plaadipoodi peame koos sõpradega, kes me oleme vinüülifännid ja proovime sellesse nakatada ka teisi inimesi.

Teil on kevadel bändiga plaanis Euroopa tuur. Mida sa sellest ootad? Venemaal olete suurnimi, Euroopas mitte.

Hoolimata sellest, et oleme Venemaal ja seda ümbritsevates maades kuulus bänd, usun siiski, et peaksime laiendama jõuliselt oma tegevust ka mujal välismaal. 

Meie bändi ajaloos pole kordagi nii tehtud, et Euroopa tuure tehakse konkreetse plaaniga toetada uusi albumeid. Meie senised tuurid Euroopas on olnud kaootilised ega ole toonud tulemust.

Mullu ilmus meil väljaspool Venemaad kaks albumit ja nüüd on aeg toetade neid kontsertidega, püüda Euroopa publiku tähelepanu. See on järjekindel ja aeglane töö, kuid me oleme sihikindlad. Lisaks ei mängi me seekord enam keldrites, enamik kontserte toimub suurtes saalides, kuna mängime koos kuulsate bändidega.

Hetkel on Venemaal edukas punkansambel Pornofilmy. Nagu oleks mingi sotsiaalne nõudlus punkrocki järele tekkinud Venemaal, või kuidas?

Minu hinnangul on nende edu saladus nende tekstid. Ja siit tulenevalt on nende edu nende edu, nagu on olnud edukad paljud Venemaa bändid. Ja see pole niivõrd ühe punkbändi, kuivõrd nende kirjandusliku komponendi edu, mis minu meelest pole sama asi. Ja rääkides sotsiaalsest nõudlusest, siis vajavad inimesed alati seda, et keegi räägiks neile riimis, kuidas nad elavad.

Ja kuidas sa end ise Venemaa muusikatorul tunned? Kas tarakanide koht pildil on muutunud peale juubelit?

Me oleme tugevamad, kuid see ei juhtu siiski nii kiiresti, kui me tahaksime.

* Kontsert toimub 20. aprillil klubis Cathouse (Tartu mnt 17). Uksed avatakse kl 20.00