Kui hea kunstnik oksendab, oksendan ka mina

  • Netti Nüganeni ja Kadi Estlandi ühisnäitus tekitab vaimustava vabadustunde.
  • Emotsionaalsed pole ainult teosed, vaid emotsionaalseks muutub ka külastaja.
  • Paremini saab selgeks väide, et poliitika ongi see, mis elu inimesed elavad.

Tänu tehnika arengule mõjuvad Netti Nüganeni videokollaažid näitusel väga esteetiliselt. 

FOTO: Marta Vaarik

Tartu Kunstimuuseumi näituse «oksendan ja karjun oksendan ja karjun: sina minu õde sina minu õde» kuraator Marika Agu on kahele heale feministlikule kunstnikule, Netti Nügenenile ja Kadi Estlandile esitanud väljakutse presenteerida oma töid konventsionaalses galeriiruumis. Estland pole seda kunstiturul toimuva vastu protestides pikka aega teinud, Nüganen on aga noor etenduskunstnik, kelle tiivad pole veel süsteemis rängalt põletada saanud.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Netti Nüganen esitleb videoinstallatsiooni, mis kujutab internetivestlust õega. Jutt algab rõhutatult argise küsimusega – «kuidas läheb?» –, ent muutub montaaživõtete kaudu järsult deemonlikuks. Üksikud mõttesähvatused, mis saavad alguse täiesti normaalsest lausest, kehtestavad oma aja ja ruumi tohututena. Kui vestluse tegelikkus on õelt nõu küsimine (näiteks «mida ma võiksin täna küll selga panna?»), siis just need kujuteldavad tajud on röögatud, täis emotsioone ning vaataja jaoks sageli tekkinud eikusagilt. Seda, millest õed täpselt räägivad, vaataja teada ei saagi, kuid see, mis tunne on olla kellegi vestluspartner igapäevavestluses, on võimsalt esile toodud. Need fiktsioonid ongi dialoogipartneri tegelikud tunded – mis sellest, et sisemised ning päriselus varjatud.

Tagasi üles