Teater Varius jätkab vankumatult oma teemat: loovisiksuse saatus ajas. Gori eludaatumid näitavad, et ta tegutses oma aja (kõver)peegeldajana mitme riigikorra vältel. Gori looming oli võimuritele üha pinnuks, kui mitte palgiks silmas. Heidi Sarapuule omaselt lakooniline, pealispinna all kujundiküllane lavastus visandab vaimu poksimatši võimuga, küsides siin ja praegu, kumb kumma nokauti lööb. Loomulikult on see küsimus retooriline. Lühidistantsilt vaadates ja mälust ülbelt lahti öeldes näikse võitvat võim, poksikindad täidetud raske raha või muu sohikolaga. Nõukogude võim hävitas Gori elu, aga looming jääb alles. Vaimne ajaarvamine lähtub mälust, toetub mälestuste kaudu igavikule. Olgu karikatuur kuitahes ajaliku ajendiga või teatrikunst kuitahes kaduv, aus ja väärikas talent jätab jälje inimsüdamesse. Kuni see jälg ei kao, on veel lootust.
Oli äärmiselt õpetlik võrrelda kaht «Knock-outi»: teine esietendus 21. veebruaril toimus enne riigikogu valimisi, 15. aprilli etendusel said Gori kompromissitud nööked erakondade aadressil valusalt hoiatava, prohvetlikult pineva kõla.