/nginx/o/2019/04/22/11969387t1h18c8.jpg)
Aprilli lõpus kogunevad pühendunud õudus-, fantaasia- ja ulmefilmide fännid Haapsallu, et saada osa tänavu 14. korda toimuvast HÕFFist. Tegu on žanrifilmide festivaliga, mis konkreetsemalt tähendab, et programmist leiab õudukate kõrval veel ulmekaid, märuleid jne – spetsiifilisele maitsele suunatud filme, millel on oma kindel publik. Minule on festivalil käik saanud traditsiooniks, sest üks närvikõdiga täidetud nädalavahetus annab omamoodi puhkuse argielust.
Kui vahel küsitakse, missugused filmid mulle meeldivad, vastan järele mõtlematagi, et õudusfilmid. Nii mõnigi küsija reageerib seda kuuldes üllatusega. Neil, kes tunnevad õudukate suhtes pigem vastumeelsust, on raske mõista, miks peaks keegi olema nii lummatud filmidest, mis pealtnäha kipuvad olema mõttetult vägivaldsed või müüvad meelelahutuse pähe odavaid kaadreid pimedast kapist välja ronivast tondist. Õudusfilmide üle on kerge üleolevalt nalja teha (paljud filmid on tõesti kehvapoolsed) ja ma ei pane seda kellelegi pahaks. Olen aru saanud, et õudusfilmid on nagu näiteks suši – leidub inimesi, kes sööksid seda rituaalselt igal õhtul, aga ka neid, kellele suši lihtsalt ei meeldi.
/nginx/o/2021/05/23/13797987t1hedae.jpg)