Pirosmani tööd on väga afektiivse mõjuga – tema pidusöögi maale vaadates läheb endalgi kõht tühjaks… (Pole ime, et paljudes linnades, ka Tallinnas, on kunstniku nimi pandud gruusia restoranidele. Ei ole ju väga palju kunstnikke, kellenimelisi restorane maailmas eksisteeriks.) Kõige selle taustal võivad Mikkeli muuseumi sattunud inimese peas tekkida huvitavad küsimused kunsti kui sellise olemusest. Mis mõju on kunstil inimese teadvusele? See pole asi, mille peale enamik inimesi iga päev mõtleks – ometi on see oluline küsimus. Ehk vaevas see ka Pirosmanit ennast.
Nii annabki «Pirosmani. Üksildase geeniuse maailm» hea ülevaate gruusia kunsti suurkuju otsingutest ning võimaldab näitusekülastajal tema loomingu kaudu mõneks ajaks paremaks inimeseks saada.
Georgi Beltadze kommentaar
Niko Pirosmani, täisnimega Nikoloz Aslans dze (eesti keeles Aslani poja) Pirosmanašvili (1862–1918) ja tema looming on grusiinidele nagu rahvuslik aare, mille üle uhkust tunda.
Pirosmani oli iseõppija – ta ei leiutanud uut maalitehnikat mitte ainult sellepärast, et oli andekas, vaid et vaesus, mille all ta kannatas sisuliselt terve elu, tingis selle. Ei temal ega tema perel olnud raha, et saata poiss kunsti õppima, seetõttu ei osanud ta «õigesti» maalida. Tema pintslitõmbed põhinesid üldiselt sisemisel tunnetusel. Ent fortuuna tahtel läks tema primitivistlik stiil hiljem moodi.
Kuigi Pirosmani elas kogu oma elu Thbilisis, tsaariaegse Taga-Kaukaasia metropolis, ei saanud linnaelust tema loomingu põhiline inspiratsiooniallikas. Selle koha täitsid hoopis inimesed ja loodus, põhiliselt talupojad maal ja loomad.
Loomadest tehtud maalid on Pirosmani kunstipärandi muljetavaldavaim osa. Tegemist ei ole mitte animalistliku, vaid animistliku (ladinakeelne anima – hing) laadiga. Pildid ei anna lihtsalt edasi loomade välimust ega tegevust, vaid need kipuvad pigem oma elu edasi elama.
Pärast seda, kui Nikala (nagu kunstnikku kutsuti) isa suri, läksid tema teosed tõsisemaks. Oma osa mängib siin ka Pirosmani vagadus – aukartus jumala ees on miski, mis käib sügavalt õigeusklikus Gruusia ühiskonnas inimestel sünnist saadik laias laastus kaasas.
Niisamuti võimendab osal Pirosmani maalidel religioosset motiivi musta ja valge vastandamine. Valge sümboliseerib Pirosmanil headust ja valgus hinge. Valgega ta andis andeks patud. Ent must ei olnud tal alati kurjus. See võis tähendada ka universumi müstilisust, tuletades meelde surma ja sügavikku, kuhu müüdi järgi elavad olevused lahkuvad ja samal ajal tulevad maailma tagasi.
Muide, siinkirjutaja soovitab Mikkeli muuseumis Pirosmani näitust vaatamas käies samal ajal kuulata kõrvaklappidest gruusia rahvalaulu «Tšrel baghdadze» («Kirjul siidisel linal»). Nii saab kätte maaliteoste tõsimeelse, hingekeeli puudutava tunnetuse.
Pirosmani siinilmas olemine lõppes samuti mustas toonis. Elu viimaseil aastail läks ta kaaskunstnikega Gruusias tülli. Kuna samal ajal algas ka Esimene maailmasõda, mis raskendas maalidele ostjate leidmist, kadus ära ka sissetulek. Seetõttu pidi ta külmas keldris elama. See aga andis lõpliku põntsu nõrga tervisega vaevlevale suurele hingele.
«Pirosmani. Üksildase geeniuse maailm»
- Mikkeli muuseumis 11. augustini
- Kuraator Aleksandra Murre
- Kujundaja Peeter Laurits
/nginx/o/2017/01/26/6280385t1h8ece.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/04/22/11969397t1h8363.jpg)
/nginx/o/2019/04/22/11969402t1hda06.jpg)
/nginx/o/2019/04/22/11969396t1h4a53.jpg)
/nginx/o/2019/04/22/11969401t1hc6df.jpg)
/nginx/o/2019/04/22/11969398t1h6064.jpg)
/nginx/o/2019/04/22/11969400t1hf28f.jpg)
/nginx/o/2019/04/22/11969399t1hec75.jpg)
/nginx/o/2019/04/22/11969403t1h3727.jpg)