Tallinna Linnateatri «Kant» tõstis eelootused kõrgeks õige mitmel põhjusel.
Esiteks huvist Marius Ivaškevičiuse vastu, kelle «Väljaheitmisega» pälvis Hendrik Toompere jr paar aastat tagasi aasta parima lavastaja tiitli ja kes kureerib ka Vaba Lava järgmist hooaega. Samuti huvist Elmo Nüganeni vastu, kes lavastab harva verivärsket nüüdisaegset dramaturgiat. Loomulikult huvist Kanti vastu, kelle traditsioon Eestis on kasvõi tõlgete poolest kurioosselt õhuke, kuid keda on laval tõlgendatud ka meie algupärase dramaturgia kaudu, Madis Kõivu «Filosoofipäevas». Ja muidugi ka huvist Egon Nuteri vastu tema uues koduteatris. Peab ütlema, et positiivselt lahenes vaid viimati mainitud ootus: Vana Baskini slepiga Nuter tõstis teener Martin Lampe tõepoolest olmetasandist kõrgemale, samas kui ülejäänud lavastustervik kandis pigem Vanale Baskinile omistatavat jantlikkust.
/nginx/o/2014/09/17/3357765t1hb120.jpg)
/nginx/o/2019/04/23/11972020t1h14f7.jpg)