:format(webp)/nginx/o/2019/04/24/11974715t1ha926.jpg)
Jaanuari lõpus Endlas esietendunud «Me armastame ja ei tea midagi» on üks neist lugematutest tundmatu, ent väidetavalt populaarse välisautori sulest pärineva tõlkenäidendi lavaversioonidest, mis täidavad meie sõnateatrite mängukavu ning kassat, kuid mida üldiselt ei arvustata, auhinnata ega kirjutata hiljem soojale kohale ajaloos.
Ja enamasti põhjusega. Sest need on vähenõudlikud ja suhteliselt ebaisikulised teatriteod – tavaliselt ei pane keegi osalejatest neisse kogu oma talenti ega hinge. Neid ei sünnita mitte karjuv loominguline väljendusvajadus, vaid majanduslikele kalkulatsioonidele tuginev tööplaan.
Ometi on just sellised lavastused meie teatri tegelik sool: tehtud mitte kriitikutele, auhinnažüriidele, välisfestivalide kuraatoritele või elitaarsema maitsega vähemusele, vaid «keskmisele» teatrikülastajale – neile inimestele, kes on oma tarbijakäitumisega loonud aastakümnete jooksul kuvandi eestlastest kui teatrirahvast.