Lavastus kui long drink

«Me armastame ja ei tea midagi». Esiplaanil Elina Reinold ja Sten Karpov, taga Ago Anderson ja Külli Reinumägi.

FOTO: Mats Õun

Jaanuari lõpus Endlas esietendunud «Me armastame ja ei tea midagi» on üks neist lugematutest tundmatu, ent väidetavalt populaarse välisautori sulest pärineva tõlkenäidendi lavaversioonidest, mis täidavad meie sõnateatrite mängukavu ning kassat, kuid mida üldiselt ei arvustata, auhinnata ega kirjutata hiljem soojale kohale ajaloos.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Ja enamasti põhjusega. Sest need on vähenõudlikud ja suhteliselt ebaisikulised teatriteod – tavaliselt ei pane keegi osalejatest neisse kogu oma talenti ega hinge. Neid ei sünnita mitte karjuv loominguline väljendusvajadus, vaid majanduslikele kalkulatsioonidele tuginev tööplaan.

Ometi on just sellised lavastused meie teatri tegelik sool: tehtud mitte kriitikutele, auhinnažüriidele, välisfestivalide kuraatoritele või elitaarsema maitsega vähemusele, vaid «keskmisele» teatrikülastajale – neile inimestele, kes on oma tarbijakäitumisega loonud aastakümnete jooksul kuvandi eestlastest kui teatrirahvast.

See on märkimisväärse loomingulise pretensioonita turvaline tarbekunst, mis peaks – kui laenata kujundlikku paralleeli valmisriiete maailmast – sobima ideaalis kõigile «normaalsetele» suurustele. See ei tohiks kuskilt pitsitada ega loksuda. Ehk teisisõnu: tunduda liiga igav, liiga arusaamatu, liiga šokeeriv, liiga lääge, liiga tujurikkuvalt traagiline jne. Samas peaks see lisaks meelelahutusele pakkuma ainest kaasamõtlemiseks ja kaasatundmiseks ning kui eriti hästi läheb, siis ka järelemõtlemiseks.

Tagasi üles