Mai Levin: Johann Köler pidas kunsti rahvuseüleseks

Johann Köler sündis 8. märtsil 1826 Vastemõisa kandis Kõõbral. Eesti loodust ja olusid kujutab üks tema tuntumaid akvarelle «Kunstniku sünnikoht» (1863). Foto: Johann Köler

Ilmunud on mahukas Johann Köleri loomingut käsitlev monograafia. Selle koostamisel on kaasatud arvukalt publitseerimata arhiivimaterjale ja teadaolevate teoste katalooge. Kunstiajaloolane ja -kriitik Mai Levini räägib, miks oli vaja uut käsitlust Kölerist ja kuidas Köleri positsioon Eesti kunstiväljal aastatega on muutnud.

Johann Kölerist on kirjutatud palju. Mis teeb selle monograafia eriliseks?

Kindlasti ütlevad seda täpsemalt selle raamatu kriitikud. Ma olen suure respektiga suhtunud kõigisse, kes on enne mind Kölerist kirjutanud. Nii temast rahvusliku tegelasena – enne pandi sellele rohkem rõhku – kui ka kunstnikuna. Aga kindlasti tuleb praegu nii mõndagi kriitiliselt üle vaadata, sest need monograafiad on enamasti kirjutatud ajal, mil päriselt ei olnud vaibunud modernistide võitlus akadeemilise kunstiga. Nii ka Köleri puhul, kes jäi truuks akadeemias omandatud kunstilistele ideaalidele – häbeneti tema akadeemilisi kompositsioone või ei peetud nendest eriti lugu. Peamine tähelepanu kippus keskenduma tema estikale – Eestiga seotud töödele.

Aga nüüd on maailmas olukord kaunikesti muutunud. 60ndatel, kui meil (taas)avastati modernismi, hakati läänes sellel ajal tõsisemalt tegelema akadeemilise õpetuse ja akadeemilise kunsti uurimisega. Ja see on jätkunud – viimasel kümnendil oleme näinud palju soliidseid näitusi igal pool just nendest meistritest, kellest modernistid rääkisid võrdlemisi halvakspanevalt.

See kõik on tegelikult distantsi küsimus – need võitlused on juba võideldud ja pilt 19. sajandist muutub selgemaks ja rikkamaks ka: väga palju on päevavalgele toodud kunstnikke, kellest enne teati väga vähe, ja ma arvan, et seda sajandit mõistetakse täna paremini kui eile.

See kontekstimuutus mõjutab ka Köleri retseptsiooni. Köler üldiselt pidas kunsti rahvuseüleseks. Kui vene peredvižnikud-realistid taotlesid just rahvuslikkust (eriti just süžeedes leidsid, et rahva igapäevaelu tuleb kujutada), siis Kölerile selline lähenemine ei istunud. Ta ei leidnud, et see oleks kunsti ülesanne – talle oli see naturalistlik suund kaasaegses maalis vastuvõtmatu.