Piret Bristol: kirjutamine on üksildane ala
intervjuu

Kirjanik Piret Bristol.

FOTO: Sille Annuk

Mullu oma 50. sünnipäeva tähistanud kirjanik Piret Bristol on avaldanud seni kuus romaani, neli jutukogu ning kümme luulekogu. Neist viimane – "Lilled Vabakal" – ilmus tänavu märtsis.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Millal ja miks hakkasid kirjutama? Kas kõigepealt proosat või luulet?

Keskkooli ajal tahtsin saada kirjandusteadlaseks. Selle mõttega läksin Tartu Ülikooli eesti filoloogiasse, mida ma ei lõpetanud. 30 aastat tagasi, 1989. aastal otsustasin kaugõppest päevasesse tulla – päriselt Tartusse. Otsus sündis filosoof Tõnu Luige loengute mõjul. Siis ma mõnda aega enam ei teadnudki, kelleks tahan saada ja mida teha, sest olin juba saanud tartlaseks.

Kui tsiteerida mu hilisemat mentorit ja sõpra Aivo Lõhmust, on tartlane olla aga tõepoolest raske elukutse. See tuli mulle intensiivselt meelde nüüd Tõnu Luige ärasaatmisel – küsisin endalt, miks ma Tartus olen, kui siia kunagi sai just Luige loengute pärast tuldud, ning kas peaksin nüüd näiteks Põhja-Eestisse tagasi minema.

Luuletusi hakkasin kirjutama 25-aastaselt, kuna olin selleks sunnitud. Arvasin, et mu armastatu ei saa muust keelest aru ning mõistab ainult luuletusi, sest on ise luuletaja. Naiivsus, millest mul kunagi puudu ei tule, määras seekord mu elukäigus selle kirjanikuks olemise. Minu esimene raamat „Murdumismärk“ ilmus alles 1999. aastal, aga kirjutatud on sealsed tekstid 1993–1994 ning täitsid tookord oma eesmärgi: armastust avaldada.

Kas sul oli ka enne seda mingi kujutlus, et sinust saab kirjanik?

Mul oli väga kindel ettekujutus oma tuleviku huvitavast ja seiklusterohkest elust, mis ei tohtinud jääda alla sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt“ raamatutele. Nii see on ka läinud. Kes olla, oli mul enam-vähem ükskõik, kuigi kindlasti oli üks mu soove kogeda seda, mis kogemist väärib. Mul polnud lapsena tahtmist ameti mõttes kellekski saada: ma juba olin ju keegi, näiteks inimene. Õppida klassikalises koolis pole mulle kunagi meeldinud ja olen sellega üsna katkendlikult toime tulnud.

Tagasi üles