Linnart Mäll Uku Masingu teel

Linnart Mäll. Foto: Toomas Huik

Imelised on teadjate saatused. Nende akmee võib olla eri ajal. Kuidas me ülikoolis imetlesime mõnd tarka ja hea esinemisoskusega õppejõudu, kellest avalikkusel praegu enam suurt aimugi ei ole! Nende tipptund oli tollal. Linnart Mäll (1938–2010) on vastupidine näide. Minu ülikooliajal ja hiljemgi oli ta kitsa huvilisteringi jaoks Õpetaja suure algustähega, nüüd on saabumas tema üldrahvalik tunnustus. Ja miks? Konkreetne isiksus jääb põhjuse selgitamisel pisut tagaplaanile, asi on selles, et meil siiani peaaegu ainuvalitseva europotsentristliku mõttemaailma kõrvale tekib Aasia-tunnetus, just see, mida Õpetaja õpetas.

Mälli saatuses on sarnasust Uku Masingu (1909–1985) omaga. Masingki oli kõigepealt kitsa ringkonna mentor, nüüd on ta kujunenud üldrahvalikuks geeniuseks. Ma julgen oletada, et kunagi on Masingu ja Mälli renomee võrdsed.

Sirje Kiini kokku pandud Wellesto albumis (Oulu, 1989) on avaldatud Masingu 1963.–1964. aastate kirjad parajasti Moskvas orientalistikat studee­rivale Mällile ning neid võib lahti mõtestada teatepulga üleandmisena.

Toome veel paralleele. Masingu nimegi pelgasid tema elu- ajal peaaegu võrdselt nii ateistlikud kui ka klerikaalsed ringkonnad, Mäll oli pinnuks silmas ülikooli parteilastele, kes viimaks ta õppejõu kohalt vaneminseneriks taandasid. Vaneminsener luges Aasia ja Aafrika maade ajalugu, õpetas jumalata religioone, budismi ja hinduismi ning nende paljusid harusid, tõlkis sanskriti, paali, vanahiina, vanamongoli, hindi ja teistest keeltest, õpetas neist tõlkimist, juhtis ülikooli orientalistikakeskust. Naljakas, eks ole? Järjekordne sovetlik absurd. Muidugi hea, et Mälli ei pandud vangi, nagu juhtus ühe tema õpetaja Bidija Dandaroniga.

Teine paralleel on õpilaste olek. Leidub rohkesti intellektuaale (ja mitte üksnes idahuvilisi), kes peavad end kas Masingu või Mälli või nende mõlema õpilasteks. See tõestab õpetajate suurt autoriteeti ja tugevat mõju. Paradoksaalsel moel leidub neidki, kes teavad üpris vähe või üldsegi mitte midagi kahe suurmehe õpetuse sisust, ent ikkagi arvavad end nende õpilaste kilda. Ja enamjaolt arvavad ausalt, silmakirjatsemata, ehkki veidi lihtsameelselt. Eks seegi kentsakus näita õpetajate mõjuvõimu, tõesta, et tõelised õpetajad kiirgavad tõde neilegi, kes nende õpetuse ratsionaalset iva suurt ei mõista.