Veinihelbekese tahtmatu naljaraamat

Rosamund Dean, "Avameelselt alkoholist. Kuidas teadlikumalt alkoholi tarbida". Foto: Raamat

Pole kahtlust: alkohol aeglustab ikka tõepoolest mõttetegevust ja pärsib maailmast arusaamist. Vana alkonaut sai alles leheküljel 18 aru, et tegu pole miski eneseabiraamatuga tüdrukutele, vaid naljaraamatuga. Nimelt tuleb seal ette kuldne soovitus, kuidas neiu, kes murre sattunud oma rüüpetõmbe pärast, peaks kõigepealt endale kinnitama: see ei ole minu süü.

Ei ole või? Kaks seksikat poissi hoidsid kinni, kolmas kallas suhu? Kõlab vist natuke lamedamalt kui tervitus oiates ärkavale sõbrale: nüüd on paha olla, jah? Blondiin ja brünett hoidsid kinni, punapea kallas sisse? Naistel-meestel muidugi erinevad keeled, kultuur ja legendid.

Iga alkonaut teab, ärgates ei tea kus kaheldavas olekus: ise tegid. Puhtalt järeldades. Miks oled ei tea kus? Mälu läks? Miks kaheldav olek? Liigtarbimine. Kes sundis? Keegi. Kes tarbis? Ise. Seda tunnistamata pole mõtet lootagi, et õnnestuks jook kuidagigi lõõga saada. Või tunnistamata vana joomaritõde: pudel on sinust alati tugevam, ära häbene plehku panna.