Jazzkaar – kodanluse diskreetne võlu

John Scofield mängis Jazzkaare viimasel kontserdil mitme mehe eest. Foto: Rene Jakobson

Ajakirjanik sai teada, et enne free jazz'i kontserti pole mõtet õlut osta.

Nägin tänaval tuttavat. Ta küsis: «Kuhu lähed?» «Jazzkaarele,» vastasin ma. Ta: «Eee, kas see mingi kodanlik üritus ei ole?» Ma: «Mm, põhimõtteliselt vist on küll.» Jazz’i sa üldiselt niisama ei mängi, selleks peavad olema oskused ja järjepidevus, selles on ju kodanlikkuse aluseid küll.

Tänavused Jazzkaare üritused, nagu vist küll enamik üritusi praegu, toimusid Telliskivi loomelinnakus, Vabal Laval ja Punases Majas. Selleski on kodanlikkust küll. Moodsad kohad, kuhu väga vaesel inimesel pole ilmselt mõtet minna. Tellisin Punases Majas enne Peter Brötzmanni kontserti õlle, see maksis viis eurot. Selle peale muutusid mõtted raskeks. Aga samas, tegelikult selgus, et kodanlik ettehoole kalli õlle näol oli hinnang asjade adekvaatsele seisule.