Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/02/6221121t1hd69b.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/05/01/12089111t1h474d.jpg)
Leonardo da Vinci on tänapäeval pigem mälu-, mitte ajalootegelane. Võib isegi väita julgemalt, et Leonardo tähendus peitubki eeskätt tema postuumsetes tõlgendustes – selles universaalse geeniuse müütilises kuvandis, mida sajandeid on hoolega kujundatud. Paul Valéry taipas seda selgelt juba 1894. aastal, kui ta kirjutas Leonardo kohta: «Mis inimesest järele jääb, on unistused, mida me tema nimega seostame.»
Pikka aega nähti Leonardos ennekõike geniaalset kunstnikku, ja kuni 19. sajandini ei olnudki eriti muud võimalust, sest tema loomingust tuntigi peamiselt pilte. Kui 19. sajandi lõpul hakkasid faksiimilena levima Leonardo laialipillatud märkmeraamatud, võttis tasapisi kuju uus kuvand: Leonardo kui leiutaja, meie teaduslik-tehnilise ajastu varane ettekuulutaja. Leonardost sai renessansiaegse idealiseeritud inimtüübi kõige eredam esindaja, «esimene moodsa ajastu inimene».