Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/02/6221121t1hd69b.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/05/01/12089111t1h474d.jpg)
Leonardo da Vinci on tänapäeval pigem mälu-, mitte ajalootegelane. Võib isegi väita julgemalt, et Leonardo tähendus peitubki eeskätt tema postuumsetes tõlgendustes – selles universaalse geeniuse müütilises kuvandis, mida sajandeid on hoolega kujundatud. Paul Valéry taipas seda selgelt juba 1894. aastal, kui ta kirjutas Leonardo kohta: «Mis inimesest järele jääb, on unistused, mida me tema nimega seostame.»
Pikka aega nähti Leonardos ennekõike geniaalset kunstnikku, ja kuni 19. sajandini ei olnudki eriti muud võimalust, sest tema loomingust tuntigi peamiselt pilte. Kui 19. sajandi lõpul hakkasid faksiimilena levima Leonardo laialipillatud märkmeraamatud, võttis tasapisi kuju uus kuvand: Leonardo kui leiutaja, meie teaduslik-tehnilise ajastu varane ettekuulutaja. Leonardost sai renessansiaegse idealiseeritud inimtüübi kõige eredam esindaja, «esimene moodsa ajastu inimene».
Tundub, et alles päris viimastel aastatel on astutud tõsisemaid samme, et unistuste taga lihast ja luust inimest märgata ja mõista Leonardot tema enda kavatsuste kontekstis. Üheks õnnestunud näiteks on Walter Isaacsoni mahukas biograafia «Leonardo da Vinci» (2017), mis peaks lähiajal ka eesti keeles ilmuma. Huvilistele võib samuti soovitada Stefan Kleini asjalikku raamatut «Da Vinci pärand» (2008), mille eestindus ilmus 2015.
Kes oli Leonardo da Vinci?
Kes soovib Leonardot mõista, peab paratamatult alustama tema päritolust. Juhusuhtest sündinud sohilapsena olid paljud teeotsad Leonardole algusest peale suletud, isegi kui ta kuulus ajastusse, mida Jakob Burckhardt on nimetanud «sohilaste kuldajastuks».
Leonardol oli õnne, et isapoolne perekond ei hüljanud teda kunagi, ent edukast notarist isa ei näinud Vinci külatüdrukuga sündinud pojas endale kunagi mantlipärijat. See tähendas, et Leonardo jäi ilma korralikust haridusest ja pidi piirduma vaid kõige esmaste kooliteadmistega. Nii ei saanud ta võimalust omandada ladina keelt, tolle aja teaduse keelt, mistõttu jäi suurem osa varasemast teadmisvaramust talle kättesaamatuks. (Tema märkmeraamatud reedavad meeleheitlikke katseid keelt hiljem iseseisvalt omandada, ent viljatult.)
Tõsi, Leonardo õnneks oli tema sünniaasta (1452) paiku Johannes Gutenberg leiutanud trükikunsti, mis tähendas, et järjest lihtsamini jõudsid uued teadmised temagi lugemisulatusse, vähemalt need, mis olid tõlgitud itaalia keelde. Walter Isaacson tõdeb tabavalt, et «Leonardost sai esimene suur Euroopa mõtleja, kes suutis omandada korralikud teaduslikud teadmised ilma ladina ja kreeka keelt õppimata».
Leonardo kujunes isiksuseks Firenzes meister Andrea Verocchio töökojas, kuhu isa oli ta tõenäoliselt varateismelisena saatnud, lähtudes lapse joonistamishuvist. Leonardo püsis Verocchio õpilasena eeldatavasti kümmekond või enam aastat, kuni 1478. aastani, mil ta sai oma esimesed tellimused ja asus tegutsema iseseisva meistrina. Võib oletada, et laiade huvide ja oskustega Verocchiol oli võtmeline roll noore Leonardo arengus, väga võimalik, et vaba ja loov keskkond võimaldas Leonardol oma mitmekülgsed võimed paremini välja arendada, kui seda oleks teinud distsiplineeritud koolikeskkond.
Renessansiajastu loomeinimesele omaselt kulges Leonardo elu pärast iseseisvumist metseenide otsingul. Ta liikus ühest õukonnast teise, pakkudes võrdlemisi edukalt oma oskuseid ja teadmisi mitmele selle ilma suurele valitsejale. 1482. aastal suundus ta Firenzest Milanosse, et saada ametikoht sealse valitseja Ludovico Sforza õukonnas. Milano ja Sforzaga jäi Leonardo seotuks 18 aastaks, kusjuures ennekõike hinnati õukonnas tema insenerioskusi (sh sõjapidamise vallas), kuigi talle usaldati ka Ludovico armukeste portreteerimine (sh kuulus «Daam hermeliiniga», u 1489).
Kuigi pole põhjust alahinnata Leonardo maale, on tema loomepärandi kõige algupärasem ja inspireerivam osa kõik need tuhanded leheküljed märkmeid ja visandeid, mida ta terve oma iseseisva elu üles tähendas.
Kui 1499. aasta sügisel vallutasid Prantsuse kuningas Louis XIII väed Milano ja Ludovico oli sunnitud põgenema, otsustas Leonardo naasta Firenzesse, kuhu ta jäi kuueks aastaks. Peatselt sai tema uueks isandaks legendaarne Cesare Borgia, kes inspireeris Niccolò Machiavelli «Valitseja» kirjutamist. On muide huvitav mainida, et Borgia õukonnas sai Leonardo tuttavaks ka Machiavelliga, teise oma kaasaja suurvaimuga, kelle mõju pole tänapäevani lahtunud.
Kui aga 1503. aastal sureb Cesare paavstist isa Aleksander VI ning ta satub uue paavsti ebasoosingusse, on Leonardo sunnitud endale otsima uue patrooni, kelleks saab Milano prantsuse kuberner Charles d’Amboise. See märgib uue Milano perioodi algust Leonardo elus, mis kestab 1515. aastani. Sel aastal valitakse uueks Prantsusmaa kuningaks noor François I, kes ühe esimese asjana läheb sõtta Itaalia vastu ja vallutab Milano. Kuninga kutsel saab väärikas eas Leonardost tema ametlik ja hästitasustatud kunstnik, kelle elukohaks määratakse Cloux’ mõis Amboise’i kuningliku residentsi lähedal Loire’i ääres.
Leonardo peamiseks tööks näib olevat kuningale meelelahutuse pakkumine, nii jääb tema kõige viimaseks loominguliseks saavutuseks 1518. aasta suvel korraldatud uhkete lavaliste dekoratsioonidega pidu kuninga auks. Cloux’ mõisas täpselt 500 aastat tagasi Leonardo ka sureb. Kui uskuda kuulsa Firenze skulptori Benvenuto Cellini sõnu, kelle François I oli samuti oma õukonda värvanud, siis ei olnud kuningas Leonardo aadressil kiitusega kitsi: «Ta ütles, et ei kujuta ette, et maailmas võiks leiduda mõni inimene, kellel on veel laialdasemad teadmised kui Leonardol, ja mitte ainult skulptuurist, maalikunstist ja arhitektuurist, vaid et ta on ka tõepoolest suur filosoof.»
Milles seisneb Leonardo tähtsus?
Kui Cellinit uskuda, siis tundub, et François I tabas tõepoolest naelapead. Nimelt ei peaks Leonardot käsitama ei kitsalt kunstniku, leiutaja ega teadlasena, vaid ennekõike filosoofina, selle sõna kõige avaramas ja õilsamas tähenduses. Leonardo suurimaks saavutuseks pole tema maalid ega joonistused, vaid see mõte, mis seisab nende taga. Või täpsemalt, kunst oli talle mõtlemise pikendus. Sest Leonardo oli visuaalne mõtleja – tõenäoliselt kõige suurem, kelle inimkond on seni suutnud sünnitada. Kindlasti tunneb filosoofia ajalugu Leonardost originaalsemaid mõtlejaid, ent vaevalt kedagi, kes oleks suutnud sule, pintsli või kriidiga mõelda nii julgelt ja avaralt.
Kuigi pole põhjust alahinnata Leonardo maale, mida on praeguseks teada viisteist, on tema loomepärandi kõige algupärasem ja inspireerivam osa kõik need tuhanded leheküljed märkmeid ja visandeid, mida ta terve oma iseseisva elu üles tähendas. Nende koguhulk on tänaseni teadmata, sest suurem osa neist on kaduma läinud. Ent allesjäänud märkmed hõlmavad üle 6000 lehekülje ja kui neid kujutada ette tänapäevase 300-leheküljelise raamatuna, siis saame kokku vähemalt paarkümmend köidet; pole võimatu, et kokku jõudis ta oma elu jooksul kirjutada neid kuni 100.
Stefan Klein kirjutab põhjendatult, et «harva on mõni inimene oma vaimu liikumist nii täielikult dokumenteerinud». Leonardo märkmed hõlmavad suurt osa inimteadmistest: anatoomiat, arhitektuuri, astronoomiat, füsioloogiat, geomeetriat, kunsti, keemiat, muusikat, optikat, taime- ja loomauuringuid jne. Kuid ei puudu ka isiklikud märkmed, ostunimekirjad, tegemata tööde loetelud, kostüümivisandid, kirjanduslikud katsetused jne.
Tõepoolest, inimkonna ajalugu ei tunne teist mõtlejat, kes oleks oma otsinguid ja ideid sellises mastaapsuses üles kirjutanud ja joonistanud. Paistab, et Leonardo kandis endaga alati vöö küljes väikest märkmeraamatut, et kõik olulisemad tähelepanekud ja vaatlused üles tähendada. Needsamad märkmeraamatud, mille lugemist ei hõlbusta tõsiasi, et vasakukäelisena kirjutas Leonardo neid peegelkirjas, annavad tunnistust, et ta plaanis nende põhjal ka raamatute väljaandmist, kunagi tegudeni jõudmata.
Pärast tema surma asus käsikirjadega küll tööle Leonardo lähedane õpilane Francesco Melzi, ent paraku jäi ta ülesandele alla. Kui Melzi 1570. aastal suri, olles suutnud trükki toimetada vaid ühe temaatilise valiku Leonardo mõtteid, müüsid ja kinkisid tema järglased märkmeraamatud laiali, nii et praegu leidub nende fragmente (kokku 25 käsikirja) avalikes ja erakogudes Itaalias, Prantsusmaal, Inglismaal, Hispaanias ja Ameerikas. Selle laastamistöö tagajärjel jäi mitu inimpõlve ilma Leonardo rikkalikust mõttepärandist, mille ulatus ja originaalsus hakkas ilmnema alles 19. sajandi lõpust alates.
Millest Leonardo mõtles?
Leonardo oli mõtleja, kes soovis mõista kogu loodut. Kuivõrd puudulik haridus lõikas ta suuresti ära kirjatarkusest, siis rajas ta oma filosoofia vaatlusele. Pole liialdus öelda, et Leonardo filosoofia keskmes asub silm, nägemine oli talle kogu tunnetamise lähtepunkt. Või teisiti öeldes, «nägemine» ja «mõistmine» on Leonardole lähedased nähtused (nii nagu neid saab sünonüümidena kasutada ka itaalia ja inglise keeles).
Erinevalt varasemast mõttetraditsioonist eelistas Leonardo kõigepealt vaadelda ja alles siis üldistada. «Minu kavatsus on pöörduda esmalt kogemuse poole ja alles siis näidata arutlusega, miks see kogemus pidi sellisel moel juhtuma,» selgitab ta ise ühes oma märkmeraamatus. Leonardo oli veendunud, et maailmas valitseb teatud kord, mida on võimalik inimmõistusega haarata ja visuaalsete vahenditega edasi anda.
Suuresti oli tema mõtlemine analoogiline, nagu see oli toona laiemalt levinud. Leonardo otsis mustreid, mis lubaks siduda erinevaid elunähtusi – maailm koosnes tema jaoks seostest kõige elava vahel. Leonardo jagas vana arusaama mikro- ja makrokosmose, inimese ja maailma sisemisest ühtsusest. Sellest annab ilmekat kinnitust tema kuulus joonistus Vitruviuse mehest. Kõik Leonardo lugematud leiutised ja tehnilised lahendused tõukusid analoogiatest: ideaalne linn pidi meenutama inimorganismi, lennumasin matkima lindude lendu jne.
Kuid nagu öeldud, Leonardo mõttepärandi muudab eriliseks selle visuaalne iseloom. Üks tuntumaid Leonardo uurijaid tänapäeval inglane Martin Kemp kirjutab põhjendatult: «Keegi pole eales kasutanud visuaalse esituse vahendeid veenvamalt ja leidlikumalt, et anda edasi visuaalse mõistmise kordumatut väärtust.» Leonardo mõtles joonistades, joonistamine oli talle otsekui visuaalsete mõtteeksperimentide teostamine. Tema täitmatu uudishimu, originaalne mõtlemine ja visuaalne meisterlikkus teevadki Leonardost inimese, kelle inspireeriv mõju ei näita tänaseni kahanemise märke.