Isalik hällilaul udurikkal ööl
Üllar Saaremäe uue lavastuse arvustus

Eugene O’Neilli perekonnadraama «Pikk päevatee kaob öösse» tõi Vanemuises lavalse Üllar Saaremäe. Osades teiste seas Hannes Kaljujärv ja Rasmus Kaljujärv.

FOTO: Heikki Leis

Eugene O’Neilli autobiograafilise põhjaga draamat «Pikk päevatee kaob öösse» (1941) on lavastatud Eestis varem neli korda. Mikk Mikiveri 1971. aasta lavastust ma ei näinud, küll aga järgmisi: Kaarin Raid lavastas «Pika päevatee...» Ugalas 1984, Mikk Mikiver taas draamateatris 1994, diloogias Lars Noréni näidendiga O’Neilli perekonnast «Ja anna meile varjud», Merle Karusoo draamateatris 2008, mängiti Keila-Joa mõisas. Kaks korda on meil lavastatud O’Neilli «Saatuse heidikute kuu», kus autor taas vaeb oma lähedaste elutraagikat, peategelaseks vanem vend James.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Pealkirja «Pikk päevatee kaob öösse» võib võtta konkreetsena: tegevus toimub 1912. aasta augustipäeval, varahommikust südaööni. Ent loomulikult on pealkirja tähendus poeetilisem, lohutu perekonnaportree murrab raamidest välja, üldistusjõuliseks klassikaks lähisuhete keerukast armastusvihkamisest, enesepettusest, armutust iseendale näkku vaatamisest. Seepärast tundubki ontlik elutuba Vanemuise väikse maja laval häirivalt realistlik ja staatiline keskkond.

Tagasi üles