Pealpool pilvi paistab alati päike

The Cinematic Orchestra ehk Jason Swinscoe (vasakul) ja Dominic Smith. Foto: B+

„To Believe“ algab viirastusliku akordiarpedžoga kitarril, mida meelitab enda juurde keelpillide lühiealine sireenilik kaja. Kaeblik Moses Sumney mõtiskleb, mitte vähema kui elu olemuslikkuse ja inimloomuse ehituse aluste üle, ning juhatab kuulaja loo haripunktis leitavate määramatute kõrgusteni. See on ood, mitte usule, vaid tundele usust.

Milles aga üritab meid veenda aina suureneva muusikalise massi sisse sulanduv lüürika? Selle viimaseid hingusi terava kõrvaga tabanu võib endale ette kujutada proklamatsiooni. Kuulutust, et usul ei ole seda eitavat või jaatavat kahepalgelist iseloomu, vaid see on pigem ühele suunale juhinduv gradient. Uskuda või mitte uskuda? See on küsimus!

Sõnumit edastav meloodiline bariton Sumney varjab end hoopis lüürilisse mängu – dialoogi teadvuse ja endateadvuse vahel –, millega koputab nii kuulaja südametunnistusele kui ka oimule. Äratuntavalt hoiatab ta kurva saatuse eest („tell the world that saw you head for hell“), kuid pakub kindlat pinnast ja väljapääsu ebakindluse, teadmatuse ja määramatuse maailmast („I can be your someone you believe in“). Kuid pääseteed kuhu?