Elada inimväärikalt ja surra inimväärikalt

Austria kirjanik Daniel Wisser. Foto: Anke Waelischmiller/sven Simon

Tänavusel Prima Vista esitleb muusikust austria kirjanik oma värsket romaani "Mägede kuninganna". Wisseri pilk on suunatud elu fataalsele lõpule. Ajal, mil inimese eluiga järjest pikeneb, on üles kerkinud uued üldinimlikud eetilis-moraalsed küsimused. Öeldakse, et arenenud intensiivmeditsiin võimaldab paranemislootuseta inimesi üha kauem elus hoida.

Ent milles seisneb sellise ravi eetilisus ja humaansus, mis venitab inimese agooniat tema tahte vastaselt nagu kummi? Kas Hippokratese vandes sisalduv tõotus „Ma ei anna kellelegi surmavalt toimivat mürki, isegi kui ta seda minult palub; ka ei anna ma sellele sihitud nõu“ ei osutu liiga jäigaks, kui inimkeha jõuab oma füüsiliste piirideni? Kas päästetud elu on elamisväärt? Või on inimesel endal õigus otsustada oma elu üle ja määrata oma lahkumise ajahetk? Need ei ole küsimused, mis ootaks üksüheseid vastuseid, ei eetilisest, õiguslikust ega emotsionaalsest küljest. Küll on need küsimused, mis ootavad kõige omakasupüüdmatumat, silmakirjatsematut arutelu. Ka ilukirjanduslikus vormis.