Ühiskonna- ja moraalikriitikat 200 aasta tagant

Ernst August Friedrich Klingemann. Foto: Erakogu

Kui lugejale peaks Bonaventura või selle pseudonüümi taha peitunud Ernst August Friedrich Klingemanni (1777–1831) nimi võõras tunduma, ei pea ta kohe silmi peast häbenema. Saksa romaani- ja näitekirjaniku, kriitiku ning teatrijuhi Klingemanni teosed olid tema eluajal küll tuntud, ent tänapäeval on tema looming paljuski unustatud. Tema raamatuid ei ole varem eesti keelde tõlgitud ja ka tõlgetega teistesse keeltesse ei saa just hiilata. Filosoof ja ajaloolane Gershom Scholem on nimetanud „Öiseid valvusi“ (Nachtwachen, 1804) küll „üheks romantilise proosa kõige tähtsamaks teoseks“, ent küllap on seegi hinnang vaieldav.

Eesti raamatupoodide annotatsioonides liigitatakse „Öised valvused“ õuduskirjanduse hulka, ent see määratlus on pigem eksitav. Teoses on üleloomulikke elemente, ent traditsiooniliselt mõistetakse õuduskirjanduse all siiski midagi muud. Raamatu esmailmumise aeg langes küll gooti (õudus)kirjanduse haripunkti, ent tolle žanriga ei ole siin palju pistmist. Ka levinud tavatähenduse järgi (õudus kui miski, mis tekitab kõhedust, hirmu ja vastikust) ei ole see täpne. Žanriliselt võiks rääkida ehk fragmentaarsest moraalikriitilisest romaanist.