/nginx/o/2019/05/03/12132498t1h3bb0.jpg)
Ütlen kohe välja, mis teeb minu jaoks Luule Epneri „Mängitud maailmad“ ennekõike oluliseks: see on raamat, mis võtab analüüsida Madis Kõivu loomeilma. Ma ei teagi, kas on praegu eesti mõtte- ja kirjandusloos olulisemat teemat kui Kõivu kirjapärandi uurimine. Viie aasta eest surnud Kõiv on tõenäoliselt üks kõige originaalsemaid vaime, kes on Eestis sündinud, ja tema loomingu lõimimine meie kultuuri (või jah – ka maailma viimine) on üks määratu ettevõtmine, mis on alles algusfaasis.
Seda enam, et trükisõnas on tema loomest ilmunud vaid väike osa, veel väiksem on aga leidnud mõtestamist ja eritlemist. Kõiv on nagu suur tundmatu saar keset meie väikest kultuurimerd, mis alles ootab oma avastajaid ja kaardistajaid.
Muidugi, nii mõndagi on juba tehtud, eriti teatrivallas, kus kõrvu paari kolleegiga on Luule Epner 1990ndatest alates püüdnud Kõivu draamatekste ja nende lavaversioone lahata. Rääkimata Priit Pedajase olulistest lavastusest. Kuid ikkagi paneb imestama, miks ei tööta kümned uurijad Kõivu tekstide ja käsikirjade kallal, miks ei ilmu üha uued väljaanded, ei valmi väitekirjad ega peeta konverentse. Või kas just imestama, pigem täidab kahetsusega, et see pole nii.
„Mängitud maailmad“ pole siiski ainult Madis Kõivust, raamatu teine peategelane on Mati Unt, episoodilistes rollides astuvad üles ka Nikolai Baturin ja Tiit Ojasoo. Kõiv ja Baturin pälvivad peaasjalikult tähelepanu dramaturgidena, Unt ja Ojasoo lavastajatena. Raamat algab aga teoreetilise avanguga, kus Epner kirjutab lahti kaks keskset mõistet, mille toel ta valitud autoreid analüüsib: maailm ja mäng. Mõisted pole ei uued ega ootamatud, ent Epner suudab need siiski tolmust puhtaks kloppida ja kenasti tööle panna. Teatrit käsitab ta mängust sündinud fiktsionaalse maailmana, ja sellest ka raamatu pealkiri „Mängitud maailmad“.
/nginx/o/2019/05/03/12132499t1hd60b.jpg)
Mõiste „fiktsionaalne maailm“ paneb küll mõtlema, kas mitte igasugune maailm pole fiktsionaalne, sest pole tervikuna kunagi tajutav ja eeldab seega kujutlusvõime rakendamist. Sellisele järeldusele on jõudnud hiljuti näiteks populaarne saksa filosoof Markus Gabriel, kes sõnastab raamatus „Miks maailma pole olemas“ („Warum es die Welt nicht gibt“, 2013) „uusrealistliku“ filosoofiaprogrammi, mis tunnistab vaid maailmade paljusust ja nende fiktiivsust.
Epner paigutab ennast uuritavate lavastuste suhtes vaataja positsiooni, sellest ka käsitluse fenomenoloogiline alatoon; teda huvitab eeskätt lavailmade kogemine ja selle kogemuse võimalikult üksikasjaline kirjeldamine. (Teema aktuaalsust näitab, et alles äsja ilmus koguteos, mis püüab analüüsida fiktsionaalsete maailmade kogemist eri kirjandusžanrites: „Experiencing Fictional Worlds“, toim. Benedict Neurohr ja Lizzie Stewart-Shaw, 2019.)
Kui midagi oleks soovinud, siis seda, et fenomenoloogilist kirjeldust oleks enam täiendanud hermeneutiline tõlgendus. „Mängitud maailm“ paneb suure täpsusega sõnadesse laval toimuva (koguni sel määral, et isegi neid lavastusi, mida ma pole näinud, suudab Epner silme ees elavaks kirjeldada), ent väga harva küsib ta toimuva tähenduse järele (üks erandlikke hetki on näiteks lk 190, kui Undi „Kirsiaia“ lavastuse kontekstis küsib Epner ootamatult: „Kuidas tõlgendada kirsiaeda?“). Epnerit huvitab ennekõike see, kuidas lavastus on tehtud ja kuidas see mõjub, küsimus lavastuse tähendusest, selle metafüüsikast, on selgelt teisejärguline. Tõsi, võimalik, et oma rolli mängib vaatenurga valikus tõsiasi, et raamatu aluseks on varem ilmunud artiklid, millest mitu on kirjutatud ülevaateartikli formaadis (kaastööd „Teatrielu“ aastaraamatutele jms).
/nginx/o/2019/05/03/12132497t1h7e87.jpg)
Kui omavoliliselt lihtsustada, siis koorub Epneri käsitlusest mulje Undist kui mängurist ja Kõivust kui demiurgist – maailmaloojast. Kui Undi lavastused kutsuvad kaasa mängima, siis Kõivu tekstid pigem kaasa mõtlema või isegi kaasa looma. Unt armastab intertekstuaalsust, Kõiv arhitekstuaalsust (kui laenata Gérard Genette’ilt). Unt on pigem ajalik, Kõiv selgelt kohalik – kohakeskne. Ma ei salga, et vaatajana olen alati eelistanud Kõivu (– Pedajase) tükke Undi omadele, ent Epner suudab talle iseomasel empaatilisel moel mõlemad põnevaks kirjutada. (Isiklik kõrvalmärkus: teatriraamatute lugemine täidab mind alati teatud kahetsustundega, sest kui autor suudab ühe lavastuse huvitavaks kirjutada, siis tuleb alati leppida teadmisega, et seda pole enam kunagi võimalik ise kogeda; selles mõttes on kirjandusteadus palju rõõmsam žanr – alati saab lugejana pöörduda ad fontes.)
Kuid lõpetuseks uuesti Kõivust. Luule Epner vaatleb üksnes Kõivu teatritükke (unustamata küll viiteid ka tema proosatekstidele), ent tegelikult on Kõiv muidugi üks tervik, tema teater jääb sisuldasa arusaamatuks lahus tema ülejäänud loomingust. Kõivus elas üks pulbitsev sisemaailm, mis paiskas välja üha uusi mõtteid, mida autor jõudis vaevu üles märkida; need mõtted võisid võtta väga erinevaid vorme, mõni maandus artikliks, mõni näidendiks, mõni romaaniks, mõni traktaadiks, mõni uudisjutuks, suurem osa vist lihtsalt mõttepäevikuteks. Kui autorit uskuda, siis suur osa sellest obsessiivsest kirjutamistööst ongi praegu loetamatu – mõtteid oli liiga palju, et neid jõuda piisava selgusega üles kirjutada.
Kõivu maailm on olemuselt metafüüsiline maailm, mida fenomenoloogilisest vaatenurgast naljalt kinni ei püüa. Kõiv oli kogu elu suurte algtähenduste jahil, kogu tema kirjapärand pole muud kui märkmed nendest noidlemistest. Kõivu metafüüsilise omailma üks oluline eripära, seda kogu lääne mõtteloo taustal, on selle tugevalt meeleline iseloom. Kõiv ei mõelnud üksnes mõistetes ja argumentides, vaid samuti kujundites ja tajudes (lõhnades, värvides jne). Kui tema kirjanduslikud tekstid annavad aimu tema omailma meelelisest tahust, siis arutlevad tekstid lubavad läheneda selle metafüüsilisele tuumale, isegi kui selline eristus jääb paratamatult lihtsustavaks. Igatahes on selge, et meil on hädasti vaja uusi Kõivu lugemisi, eriti selliseid, mis suudavad hõlmata tema mõttemaailma tervikuna, mitte vaid selle üksikuid tahke.
Luule Epner
„Mängitud maailmad“
Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018
287 lk
/nginx/o/2019/05/03/12132496t1hf2a4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/01/02/6221121t1hd69b.jpg)