Vastu panna pole mõtet

kadrinoormetsa «mobiilsetes definitsioonides» Tartu Uues Teatris on laval Ivo Reinok ja Kadri Noormets, aga ka publik. Foto: Gabriela Liivamägi

No mis saaks olla mõnusam, kui parkida oma päevatööst väsinud keha mugavale diivanile. Reaalsus haihtub, aju annab kontrolli kehale üle ja vähemalt korraks tundub elu lihtsalt ilus. See vist ongi õnn.

Olin ausalt öeldes juba leppinud, et osavõtuteatri trend lähebki Eestist mööda. Mõningaid sähvatusi on muidugi olnud (näiteks Labürintteatriühenduse G9 ja Cabaret Rhizome’i lavastused), aga needki liiga harvad, et meie teatripildile kestvamat mõju avaldada. Ja nüüd siis mõne nädala sees lausa kaks lavastust, mis tõepoolest huvituvad etendajate ja publiku vahelisest suhtest ning on ka kunstisündmused: Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi «Performance STL-is» ning kadrinoormetsa «mobiilsed definitsioonid» Tartu Uues Teatris.

Annad uksekella. Sind juhatatakse kellenigi, kes näitab, kuhu palitu panna ning millised diivanid veel istujaid ootavad. Istud, vaatad teisi istujaid, kes hämarat ruumi palistavatel diivanitel vaikse ootusärevusega seintel eksponeeritud kunstiteoseid piidlevad («See on ju Laurentsius! See on ka kuidagi tuttav... Murka muidugi!»), ja nii algabki «mobiilsed definitsioonid».