Sarimõrvari anatoomia: koletised on nähtamatud (8)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Milline tavaline ja ohutu mees! Ted Bundy ja tema kauaaegne elukaaslane Elisabeth Kendall. «Conversations with a Killer: The Ted Bundy Tapes».   Kaader Telesarjast
Milline tavaline ja ohutu mees! Ted Bundy ja tema kauaaegne elukaaslane Elisabeth Kendall. «Conversations with a Killer: The Ted Bundy Tapes». Kaader Telesarjast Foto: Kaader telesarjast

Õhtul enne 24. jaanuari 1989 kogunesid sajad inimesed, nende hulgas paarkümmend ametikohustustest vaba politseinikku, Florida riikliku vangla traataia taha. Oodati varahommikut, kui Ted Bundy pidi istuma elektritoolile.

Mängis muusika, joodi õlut, lehvitati lippe ja loosungeid, müüdi T-särke kirjaga «Burn, Bundy, Burn!» ja elektritoolikujulisi rinnamärke (viis dollarit tükk). Kohal olid telejaamade satelliidibussid ja tõenäoliselt oli see esimene kord maailmas, kui otseülekande tegemiseks nii massiliselt satelliitsidet kasutati. Tõeline väike surmafestival. Kui valge surnuauto Bundy surnukehaga vanglaväravast välja sõitis, saatsid seda rõõmust laulvad ja tantsivad inimesed.

Theodore Robert Bundy on esimene sarimõrvar, kellest tänu meediale superstaar sai. 1970. aastate esimesel poolel tappis ta eri USA osariikides üle 30 noore naise ja tõenäoliselt pole kõik mõrvad, vägistamised ja surnukeha pilastamised, mis ta toime pani, veel tänapäevani selgunud. Enne Bundyt polnud veel terminitki «sarimõrvar» ja staari sünniks oli vaja arenenud meediatööstust, nagu 1970. aastate USAs.

Tagasi üles