/nginx/o/2019/05/06/12140956t1h8a65.jpg)
Õhtul enne 24. jaanuari 1989 kogunesid sajad inimesed, nende hulgas paarkümmend ametikohustustest vaba politseinikku, Florida riikliku vangla traataia taha. Oodati varahommikut, kui Ted Bundy pidi istuma elektritoolile.
Õhtul enne 24. jaanuari 1989 kogunesid sajad inimesed, nende hulgas paarkümmend ametikohustustest vaba politseinikku, Florida riikliku vangla traataia taha. Oodati varahommikut, kui Ted Bundy pidi istuma elektritoolile.
Mängis muusika, joodi õlut, lehvitati lippe ja loosungeid, müüdi T-särke kirjaga «Burn, Bundy, Burn!» ja elektritoolikujulisi rinnamärke (viis dollarit tükk). Kohal olid telejaamade satelliidibussid ja tõenäoliselt oli see esimene kord maailmas, kui otseülekande tegemiseks nii massiliselt satelliitsidet kasutati. Tõeline väike surmafestival. Kui valge surnuauto Bundy surnukehaga vanglaväravast välja sõitis, saatsid seda rõõmust laulvad ja tantsivad inimesed.