Vihmari lõbusad naised ja mehed

Karin Allik
, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maailmakuulus komöödia «Windsori lõbusad naised» viib publiku väiksesse Windsori linnakesse ning räägib loo abielust, rikkusest, armukadedusest ja valedest. Fotol Carita Vaikjärv, Peeter Tammearu ja Kleer Maibaum-Vihmar. FOTO: Gabriela Liivamägi
Maailmakuulus komöödia «Windsori lõbusad naised» viib publiku väiksesse Windsori linnakesse ning räägib loo abielust, rikkusest, armukadedusest ja valedest. Fotol Carita Vaikjärv, Peeter Tammearu ja Kleer Maibaum-Vihmar. FOTO: Gabriela Liivamägi Foto: Gabriela Liivamägi

Nagu kirjeldab lavastaja Ingomar Vihmar, meenutab William Shakespeare’i «Windsori lõbusate naiste» teekond Endla teatri lavale üht eriskummalist telefonimängu. Esiteks pole sugugi kindel, et Shakespeare’i mõttelennu pani kirja just sellenimelise maailmakuulsa dramaturgi sulg.

Teisalt on algtekstiga oma töö teinud 400 aastat, mis meid elizabethilikust Inglismaast lahutavad ning lõpuks eestikeelse tõlke juurde toovad. Nüüd jõudis kõnetoru aga Ingomar Vihmari kätte, kes oma sõnadega loo ümber jutustab – tulemuseks telefonimängule kohaselt moonutatud teatriteos.

«Windsori lõbusate naiste» lugu on olemuselt ühteaegu keerukas ja koomiline, sest risti-rästi jooksevad mitu jantlikku liini kokku 17 tegelasega (originaaltekstis lausa 22ga!). Neist keskne lähtub vaesunud härra John Falstaffist (Peeter Tammearu), kes otsustab kukru täitmiseks võrgutada kaks jõukat abielus daami.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles