1914. aasta põuane suvi: subtiitritega sõjaootus

Hetk Priit Pedajase lavastusest «Põud ja vihm», mis põhineb Madis Kõivu näidendil. Fotol näitlejad Martin Veinmann, Kaie Mihkelson, Mait Malmsten, Hilje Murel, Karmo Nigula ja Teele Pärn. Foto: Heikki Leis

Madis Kõivu ja Aivo Lõhmuse näidend räägib 1914. aasta keskpaigast, mil Eestis kogus õhku äikese-eelset elektrit põuane suvi, Euroopas aga pinged, mis vallandasid Esimese maailmasõja. Kui esitada küsimus Priit Pedajase värske lavastuse poliitilise ja esteetilise sõnumi kohta, tekib muidugi kiusatus hakata tänase päeva poliitilisi pingeid ja ohuaimusi 105 aasta tagustega võrdlema.

See aga, et Pedajas ei ole seda kuidagi eriliselt fookusse tõstnud, ei tähenda, et ta hoiduks poliitilisest hoiakust, vaid lihtsalt näidend ise ei ole selleks kirjutatud. Kuigi jah, hea tekst võimaldab endasse erinevaid maailmu sisse lugeda: meenub, et Ingo Normeti 1993. aasta lavastuse puhul räägiti koguni sellest, et 1980ndatel kirjutatud näidend ennustanud Eesti taasiseseisvumist.

Kindlasti on võimalik öelda, et Esimese maailmasõja eelõhtu ennustas esimese Eesti Vabariigi sündi, aga küllap oleks selleks ka mõni sirgjoonelisem ja otsesem dramaturgiline ja lavaline võimalus.