Stiiliparoodia meistriklass

Oskar Lutsu vahakuju tema majamuuseumis Tartus. Tema loodud tegelaskujud elavad üha uusi elusid värsketes mugandustes ning paroodiates. Foto: Kristjan Teedema

Paroodia on nõudlik ja tänuväärne žanr. Selle viljelemise sagedus ja kunstiline tase näitavad kultuuri vaimset rikkust ning tervislikku seisundit – soovi ja suutlikkust end kõrvalt vaadata ning iseenese üle naerda. Nali on kultuuri autokommunikatsioonis hea suhtekorralduslik ning väärtust jagav meedium. Paroodia kaudu saab nii kritiseerida kui ka kiita.

Stiiliparoodia on kirjandusliku huumori kõrgeim klass, sest see käib üsna täpselt määratletud mängureeglite piires ega pea olema lugejale mitte üksnes tabav ja äratuntav, vaid ka koomiline.

Eesti kirjandusest mulle selliseid näiteid mastaapsema ettevõtmisena eriti palju ei meenu. August Kitzberg tuuseldas kogus «Tiibuse Mari ajalikud laulud» (1920) siurulasi, Uno Lahel oli niisuguseid tekste raamatus «Paroodi-koodi-oodiaid» (1969) ning Hando Runnel ehitas ametivendade stiiliparoodiatele oma luulekogu «Kiikajon ja kaalepuu» (1991). Elavas esituses on kirjanduslikke hommage'e, mida ta ise «omlettideks» nimetas, ette kandnud fs.

See kaugeltki mitte lõplik nimekiri on saanud nüüd väärika täienduse Toomas Kalli uue raamatuna, mis kannab pealkirja «Paunvere lõpp» ning alapealkirja «Kuidas eesti kirjanikud «Kevadet» kirjutaksid». Lutsust ja «Kevadest» – keda on parodeeritud niigi küll – huvitab teda hoopis rohkem oma kaasaegsete kirjanike parodeerimine. Neid on raamatus 26, Jaan Krossist ja Lennart Merist kuni Lauri Sommeri ja Mehis Heinsaareni.