«Nõudlus poliitilise satiiri järele ei kao ühiskonnast kunagi»

Toomas Kall. Foto: Tairo Lutter

Tänasest laupäevani toimub Tartus rahvusvaheline kirjandusfestival Prima Vista, mis kannab seekord pealkirja «Naljast kaugel». Ürituse patroon on eesti huumori grand old man – 71-aastane Toomas Kall, kes olnud enam kui pool sajandit aktiivselt tegev humoristi ning karikaturistina. Tema seni viimane teos – 26 kohaliku kirjaniku 69 Lutsu-ainelist stiiliparoodiat sisaldav «Paunvere lõpp» – ilmus kõigest paar nädalat tagasi. Püüdsin vanameistrilt uurida, kuidas huumor meie kaasaega sobitub.

Prima Vista, mis on vaieldamatult suur ja väärikas kirjandusfestival, on teinud huumori oma tänavuse ürituse peateemaks. Kas see on märk sellest, et huumor hakkab murdma suurde – ehk akadeemiliselt ja institutsionaalselt tõsiselt võetavasse – kirjandusse, kuhu ta varem justkui kunagi päriselt kuulunud ei ole?

Kuhu lugejad, kriitikud ja kirjandusloolased huumori paigutavad, on rohkem nende mure. Ei usu, et Mark Twain ja Jaroslav Hašek või Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov väga muretsesid, kuhu nad täpselt paigutuvad. Tähtis on, et igaüks teeks oma tööd enam-vähem nii, nagu võimed lubavad. Seda tegid eespool nimetatud, seda teevad eesti humoristid, aga kuhu see välja viib, eks see siis paistab.

Kas parketikõlblikuks ja «tõsiselt võetavaks» muutumine on seni kirjandusliku paaria rolli surutud huumorile üldse hea ja ihaldusväärne?

Ei ole. Ma ei tahaks näha seda «huumorit», mis ilmuks näiteks aasta pärast seda, kui see on ametlikult, kas kultuuriministri või riigikogu kultuurikomisjoni otsusega kuulutatud eesti kirjanduse juhtivaks žanriks. Ei tahaks lugeda neid krampliku naljatamispüüde vilju, mida hakkaksid hästi tuule suunda tajuvad, kuid huumorimeeleta kirjanikud muutunud oludes turule tooma.

Ei, las läheb kõik isevoolu, nii nagu ta viimasel ajal on läinud, ja ei maksa karta, et naljakirjandus, kui ta peab tekkima, tekkimata jääks. (Vana rahvatarkuse baasil ütleksin koguni, et «ega nali taeva jää», aga praeguse kalambuuribuumi ajal on kõik kalambuurid niigi juba tehtud, nii et tegelikult ma seda ei ütle.)

Millises seisus on teie hinnangul praegune eesti huumor? Kvantiteeti on justkui väga palju: enneolematult suur hulk näidendeid teatrilavadel, püstijalakomöödiate vohamine, menukad mängufilmid ja teleseriaalid, kalambuuritsemine sotsiaalmeedias, väga mitmesuguse käekirjaga huumoriraamatud, koomilise pretensiooniga telesaated, sketšid «Eesti laulu» vaheklippidena...

Ega minul sobigi enam millegi muuga kui kvantiteediga rahul olla. Sest enamikku neist naljadest, millest see kvantiteet tekib, ei tehta ju mulle. Tehakse ikka omasugustele, st noorematele ja palju noorematele. Pealegi ei ole minu kunstnaljavajadus väga suur. Ma ei lähe ju kinno ainult sellepärast, et see, mida seal näidatakse, on komöödia. Erialasest huvist ma ei pea enam midagi vaatama. Ei pea enam kursis olema. Ja ei ole ka. Mis muidugi ei tähenda, et ma oma võhikluse üle uhke olen. Aga see lihtsalt on nii.

Kuidas teie seda põlvkondade vahetumist tajute ja hindate – kas valitsevas huumoriparadigmas on toimunud mingeid tähelepanuväärseid muutusi, kvaliteedi tõusu või langust?

Just! Kvaliteedi langus on leebelt, aga täpselt öeldud selle kohta, mis toimub karikatuuris. Vähe tegijaid, väike konkurents – mitte just soodus keskkond suurte nimede esiletõusuks. Seda enam rõõmustavad üksikud saavutused. Mäletan, et naersin korduvalt, kui vaatasin Madis Otsa raamatut «Pesakond. Sajaga».