Mitmekihline Andres Koort
Peeter Sauter kirjutab

Andres Koort «UUS LAINE». Autoritehnika. 2016

FOTO: Repro

Vabaduse galeriis ripub Andres Koort. Ripuvad tema pildid, aga eks ta ise ripub ka – nende piltide sees. Ega need pildid pole väga teistmoodi, kui Koort varem on üles riputanud, Karjamaa galeriise või Kuressaarde. Väljapanekuid on tal viimastel aastatel ikka olnud – mehel on tööhoog peal.

Kuidas ühte Koorti pilti kirjeldada? Need on faktuurid, maastikud. Ühekorrga nii päris- kui ka mõttemaastikud. Küll plätserdab ta suurele lõuendile Hiiumaa adru ja värvib seda veidi üle… Küll loob miskit muud karjamaiset, mida on ilmselt tüki aega vaadelnud… Meenub, kuidas Edvard Munch võis oma piltidele teha hobusearstimist ja viia need õue ilmastiku kätte laagerduma.

Kuigi Koort on läbi aastate jäänud kindlaks oma koloriidile – need pruunid ja tumesinised ning -punased püsivad mul peas – on reljeefsete faktuuride maastikele mu meelest lisandunud piltidele kihistusi. Need kihid on ilmselt Koorti enda elu kihid. Lihtsalt öeldes on pildid läinud peenemaks, kuigi olid ennegi esteetiliselt par excellance. Võib-olla seisus kohustab. Nimi kohustab.

Nii, nagu kunagi küsisin Doris Karevalt, kuhu on tal edasi minna, kas pole juba sein ees, nii on mul sama tunne Andres Koortiga – ta oleks nagu valmis saanud. Samas – kui keegi on oma kunsttüki selgeks saanud, ei taha me ju muud, kui et ta teeks sedasama asja ikka edasi.

Seda on ju huvitav jälgida, kuidas kunstniku oeuvre’i lisanduvad uuenevad pisikesed nüansid. Minu meelest jõuavad pea kõik klassikud mingise lihtsusse. Peeter Mudist, Leonhard Lapin, Jaan Koort samamoodi. Miski kunstitõde puhastub välja. Käekiri, koloriit… Tõtt öelda on selles reeglis ka erandeid. Näiteks Merike Estna või Jaan Toomik peavad väsimatult uuenema. Ometi on nad ikkagi alati äratuntavad oma olemuses.

Kui Andres Koort tahaks uueneda, peaks ta ilmselt geograafilist asukohta muutma, sest ta piltide ees on juba aastaid Hiiumaa. Aga ega saa Koorti sundida Hiiumaalt ära kolima kuhugi Püreneedesse, kus ta ilmselt puistaks lõuendile kiviklibu ja muud, mis sealt leida on.

Andres Koort «MURMUR». Autoritehnika. 2017

FOTO: Repro

Värv on ju tehtud värvimullast ja Koort teeb selle meile väga selgeks. Ta läheb tagasi põhiväärtuste juurde. Back to basics, kõlagu see pealegi kulunult.

Kuna Koort saab kohe-kohe 50 aastat vanaks, siis on aimata, et mees on teinud vahekokkuvõtte (või vahespurdi) ja pannud endast välja, mis välja panna on. Neid Koorti vahekihte näeb paremini siis, kui vaadata ta töid pikema lõikes (nagu muidugi kõigi puhul).

Selleks võiks võtta pihku äsja ilmunud Koorti monograafilise trükise. No on sealt leida nii puukoort kui merepinda… ometi jääb tonaalsus alati lähedaseks. Kas tonaalsus midagi ka kõneleb? Minu meelest kõneleb melanhooliast ja igatsusest lõpmatuse järele. Koort on vägagi eestlaslik. Nigu miski pilti pandud Tammsaare, kes põeb, et ei viitsi soid kuivendada.

Mulle avaldas kunagi väga sügavat muljet, kui Koorti kodus nägin miskeid uuri skulptuure. «Mis see on sul siin Jaan Koort või?» uurisin.

«Nojah.»

«Kust sa ta ära sikutasid.»

«Prantusmaalt. Tal jäid sinna töökotta mõned tööd maha. Täpsemalt kaevati need maa alla. Sõda tuli peale.»

«Kuidas sa need siia viiendale korrusele sisse said?“

«Aknast.»

Aga nüüd võimleb Andres Koort mitmes kohas. On Koplisse püsti pannud Karjamaa Galerii, mis on ühtlasi ka ateljee. Seal on piltidest justkui püsiväljapanek. Samas paneb ta pilte välja ka mujal.

Kord oli lõbus lugu, kui olin Karjamaal koos oma kursavend Ülo Vihmaga. Ülo hakkas mingi luulu mõjul rääkima Andresele, et võib aidata ta pilte müüja, et hakkab justkui agendiks. Andres kuulas oma vaiksel moel, nagu tal kombeks, aga kui Ülo omal kombel ei jätnud ega jätnud ja muudkui maali oma pilte Andrese hiilgavast tulevikust, kui Ülo teda turundab.

Siis lõpuks poetas Andres, et «tead, mul pole seda vaja.» Ülo ei saand tükk aega aru: «Misasja, tehakse maalikunsti ja müüa ei tahetagi!» Eks sest on raske aru saada jah. Ma tahan ka üha vähem ja vähem oma tekste müüa. Kuigi tekst on ju tiražeeritav.

Pildid on osa sinust. Ja seda on Koorti puhul vägagi tunda. Piltides on tema siseilm. Koort saab oma sisemaalima panna pilti. Ja see pilt ei avane lihtsalt. Ma ei oskagi öelda, kas olen nendesse piltidesse sisse saand. Ehk pisut olen.

Kokku võttes – Koort on mu meelest minimalist ilma pretenioonita mingile sildile, ka mitte minimalismile. See pretensioonitus imponeeribki. Lükkab oma adra ja äkke mulda ja vaatab, mis sealt välja koorub. Talupoeg siis. Oma juurte juures.

Ja nagu talupoeg peab oma talutöid kogu aeg juurde õppima, õpib ka Koort, kuidas kasutada maad, mulda ja adru, et kasvatada miskit uut vilja. Andres Koort on kasvanud tasapisi, pole ta olnud miski lapskunstnik, aga kasvanud visalt. Temas on tuuma.

Piltide põhjalikke läbimaalijaid jääb meil vähemaks. No vast Imat Suuman maalib läbi ja vahib oma pilti tükk aega. Koortile ilmselt meeldib ka oma pilti põrnitseda, enne kui välja paneb. See on kiiduväärt. Tõepoolest veider – Suuman ja Koort on nii erinevad ja samas sarnased. Miski vana maalikool oleks neil nagu sees. Kes need vanakooli põhi on? Minu jaoks näiteks Võerahansu, Triik ja Mägi ja muidugi Pärsimägi, kes on mulle vist number üks. Minu meelest on noor (siiani veel noor) kunstnik astunud nende saabastesse. Saapad on muidugi suured, aga neid võib ju veel pisut parajamaks kõndida.

Andres Koort «LAOTUS». Autoritehnika. 2018

FOTO: Repro

ARVUSTUS

Andres Koorti isikunäitus «Laotus»

Vabaduse galeriis kuni 15 maini

Tagasi üles