Südamele jäi tantsuruum kitsaks

Taago Tubin dramatiseeris ja lavastas Ugalas Eno Raua romaani «Etturid». Foto: Gabriela Liivamägi

Eesti filoloogina, kel kodus raamaturiiul põrandast laeni, on piinlik tunnistada, et ma ei teadnud tänini mitte kui midagi Eno Raua romaanist «Etturid». Tänu Ugala lavastusele lugesin nüüd viimaks seda 1968. aastal ENSVs ilmunud mõjusat, valusat, napi kaaluka sõnaga romaani kolme noore mehe rängast saatusest aastatel 1944–1949. Olgu Raua stiilinäiteks üksainus painavalt mahukas lause: «Südamele jäi tantsuruum kitsaks.» Südame tants on tuksumine ja pekslemine – tantsuruum üürike inimelu, aga ka vabadus.

Valle-Sten Maiste vastukaja «Araverelise sotsi mõtteid metsavendlusest» ilmus ERRi kultuuriportaalis 30. aprillil ja kuna tema vaeb põhjalikult metsavennateema ideoloogilisi ja poleemilisi tahke, saan tänuga keskenduda Taago Tubina lavastusele. Mu vaatamismulje põhineb «Etturite» kolmandal etendusel. 6. mail ei olnud Ugala väike saal välja müüdud, ent publiku seas hakkas silma palju vanemaealisi, ka vanemaid mehi.

Kindlasti on lavalugu vajalik ka noortele; juhtusin kuulma, kuis üks nooruk vaheajal jagas oma vanematega sisukalt koostatud kavalehe teavet, mida tähendas karistusmäär 25+5. Täiskasvanute lavastus on «Etturid» kindlasti, tõsine kontsentreeritud teatriõhtu, pineva õhustikuga, kuhu leevendusviive kuigivõrd ei mahu.