Eesti filoloogina, kel kodus raamaturiiul põrandast laeni, on piinlik tunnistada, et ma ei teadnud tänini mitte kui midagi Eno Raua romaanist «Etturid». Tänu Ugala lavastusele lugesin nüüd viimaks seda 1968. aastal ENSVs ilmunud mõjusat, valusat, napi kaaluka sõnaga romaani kolme noore mehe rängast saatusest aastatel 1944–1949. Olgu Raua stiilinäiteks üksainus painavalt mahukas lause: «Südamele jäi tantsuruum kitsaks.» Südame tants on tuksumine ja pekslemine – tantsuruum üürike inimelu, aga ka vabadus.