Filmiarvustus «Pokémon: detektiiv Pikachu»: inimese ja Pokémoni pika sõpruse lugu

Meisterdetektiiv Pikachu.

FOTO: tootja

Pokémon kui nähtus, kaubamärk ja osa meelelahutusilmast sai alguse 23 aastat tagasi, 27. veebruaril 1996. Pärast seda on tehtud arvutimänge, kogumiskaarte, 21 hooaega multifilmi, animafilm. Need kõik on ülemaailmsed, tosinas keeles, enam kui 160 riigis. Lisame siia suveniirid, koomiksid, pehmed mänguasjad ja saame tegelaste galerii elik loomafarmi, kes on saatnud kasvavaid noori mitme lapseea jooksul. Vaikselt hakkasid peale kasvama uued mängukangelased.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

2016. aasta suvel algas Pokémoni maailma renessanss. «Pokémon Go» mäng haaras hetkega miljoneid. Märtsiks 2019 oli mängu äppi alla laetud üle miljardi korra.

Olen üks nendest, kes kuumal suvel 2016 mängurite armeega ühines ja senini hulgun tänavatel Pokémone jahtides. Lõpplevelist, 40st on puudu veel 1,5. Jah, see on sõltuvus, aga parem kui mitmedki teised. See sõltuvus viib õue jalutama, viib suurtele raididele, kus näed, et mängureid on igas vanuses, igast rahvusest. Pokémonid ühendavad, lahutavad meelt ja on niisama nunnud (või siis mitte nii väga, vabandust, Lickilicky). Aga kuna suur hulk 2016. aastal alustanud mängijaid on jõudnud juba hetkel olemas olevale lõpplevelile ja saavad mängurõõmu vaid raididest ja väljakutsetest, samas kuidagi oleks ju tarvis meelitada rahvast kaubamärki tarbima, siis aitab alati üks hea film.

«Pokémon: detektiiv Pikachu» on esimene Pokémonide filmidest. Kui mu mälu mind ei peta, siis on plaanis veel vähemalt neli filmi.

Tagasi üles