Kitarripopp ei ole surnud

Vampire Weekend «Father Of The Bride». Foto: Albumikujundis

Tulla aastal 2019 välja ligi tund aega kestva albumiga on umbes sama nagu pakkuda aastal 1987 kiirtoiduputkas kolmekäigulist lõunat.

Tõsi, Vampire Weekendi eelmisest albumist „Modern Vampires of the City“ (2013, võitis ka Grammy) on möödas kuus aastat ja eks selle aja jooksul ole bändil kollektiivsesse alateadvusse kogunenud nii mõndagi. Hoolimata pisut tavatust kestusest, püsib album nii sisult kui ka vormilt korralikult koos ega lase huvil hajuda isegi kaheksateistkümnenda pala lõpuks.

Vampire Weekendis ei ole küll enam ühte grupi olulisemat figuuri: algkoosseisust kaasa teinud multiinstrumentalist ja produtsent Rostam Batmanglij otsustas minna oma teed, kuigi tema käsi on otseselt ja vahetult ka selle plaadi juures pisut mängus olnud. Trioks kahanenud punt on oma uute parameetritega sellegipoolest hästi toime tulnud ning küllap on bändi diskograafias neljas album „Father Of The Bride“ nüüd rohkem nende frontman’i, intellektuaalse ja multifunktsionaalse mürgeldaja Ezra Koenigi tegu ja nägu. Tema on mees, kes jõuab palju. Kuna Koenigil jäi vahepeal pisut aega üle, siis kasutas ta seda ka näiteks Netflixi kuueosalise animesarja „Neo Yokio“ loomiseks. Ka trio ülejäänud kaks kolmandikku ehk Chris Tomson (trummid) ja Chris Baio (bass) müttasid rohkem oma kõrvalprojektidega, aga laiali ei ole Vampire Weekend kunagi olnud. Kui õige aeg käes, siis paiskusid ideed välja nagu paisu tagant, enne albumi ametlikku ilmumiskuupäeva ilmus tervelt kolm kahe A-poolega singlit!