Üheksa päevaga läbi nüüdismuusika metsa

Tallinna Uue Muusika ansambel esitas stiililiset vaheldusrikka ja visuaalse kava. FOTO: Rene Jakobson Foto: Rene Jakobson

Mai alguses langes Eesti peale totaalne läbilõige kogu maailmas loodavast kaasaegsest muusikast. Meeled keerdusid peaaegu sõlme, ahmimaks endasse kõiki neid ekstreem- ja naturaalhelisid kasutavaid kompositsioone, suuri orkestri- ja kooriteoseid, elektroonilist muusikat, visuaali, tantsu ja draama segu. Iga päev pea neli kontserti, südaööni välja.

Heliloojate liidu esimees Märt-Matis Lill, kes seda hiigelüritust Eesti muusika päevade juhtide Timo Steineri ja Helena Tulve ning tegusate tiimidega eest vedas, ütles: «Maailma muusika päevad ongi kõige suurem kaasaegse muusika festival ning siit saadav ülevaade kõige laiem. Kohal oli üle 200 delegaadi ligi 50 maalt. Oli kuulda, et Eesti oli meeldinud, meie festivali peeti väga nüüdisaegselt modernseks ning Eesti interpreete väga heaks.»

See oli haruldane võimalus kõiki neid maid, heliloojaid ja stiile omavahel kõrvutada ja võrrelda. Oli palju tabavaid ideid, aga kohati oli muusika ka üllatavalt sarnane. Otsisin vastust sellele ja mõnele teisele küsimusele, nagu näiteks: miks valitseb kaasaegses muusikas aeglus ja pika noodi kultus? Miks kirjutatakse nii vähe aktiivse rütmikaga teoseid ega kasutata selgemaid vormikujunduslikke printsiipe? Mida hakata peale inetuse esteetikat väljendavate teostega?