Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/12/15/283090t1hee3f.jpg)
/nginx/o/2019/05/14/12165095t1h60f5.jpg)
Sel emadepäeval poleks ma võinud sattuda õigemasse kohta kui Salme kultuurikeskus, kus toimus ansambli Naised Köögis uue plaadi «Uhke ja vaba» tuuri viimane kontsert. Ehkki kunagi Jaan Tombi nimelise kultuuripaleena oma karjääri alustanud hoonemonstrumi kergelt kroonulik või vähemalt kuiv ja ametlik interjöör oli selle ääretult sümpaatse kontserdiga oma olemuselt diametraalses vastuolus.
Kuigi ma pole oma elu jooksul kordagi ühelegi Naised Köögis kontserdile sattunud ega isegi rohkem kui ühte nende laulu korraga kuulanud, olen ma nende olemasolu juba ammu teadvustanud. Vähe sellest, olen nad koos nende loominguga paigutanud vaieldamatult tippu. Täpselt teadvustamata, mille tippu. Igatahes on minu jaoks tegu täiesti edetabelivälise muusikaga. Tipuga, millel puudub jalam. Sest kuigi oma kõlapildilt meenutab Naised Köögis mitmeid n-ö rahvaliku muusikaga endale nime teinud kollektiive nagu näiteks Seelikukütid ja mitmed teised sama žanri esindajad, pole Naised Köögis (edaspidi NK) looming kindlasti võrreldav mingite rahvalike lorilauludega.