#ematoo ehk uhked ja vabad Salme kultuuripalees

Kuidas metsa hõikad, nõnda vastu kostab ehk soe ja südamlik esinemine tõi kaasa sooja ja südamliku aplausi. Foto: Erki Oras

Sel emadepäeval poleks ma võinud sattuda õigemasse kohta kui Salme kultuurikeskus, kus toimus ansambli Naised Köögis uue plaadi «Uhke ja vaba» tuuri viimane kontsert. Ehkki kunagi Jaan Tombi nimelise kultuuripaleena oma karjääri alustanud hoonemonstrumi kergelt kroonulik või vähemalt kuiv ja ametlik interjöör oli selle ääretult sümpaatse kontserdiga oma olemuselt diametraalses vastuolus.

Kuigi ma pole oma elu jooksul kordagi ühelegi Naised Köögis kontserdile sattunud ega isegi rohkem kui ühte nende laulu korraga kuulanud, olen ma nende olemasolu juba ammu teadvustanud. Vähe sellest, olen nad koos nende loominguga paigutanud vaieldamatult tippu. Täpselt teadvustamata, mille tippu. Igatahes on minu jaoks tegu täiesti edetabelivälise muusikaga. Tipuga, millel puudub jalam. Sest kuigi oma kõlapildilt meenutab Naised Köögis mitmeid n-ö rahvaliku muusikaga endale nime teinud kollektiive nagu näiteks Seelikukütid ja mitmed teised sama žanri esindajad, pole Naised Köögis (edaspidi NK) looming kindlasti võrreldav mingite rahvalike lorilauludega.

See on pigem vaatenurk elule läbi naise silmade, kohati nõelavalt terav, kohati lõputult õrn, aga alati täis mingit seletamatut positiivsust ja energiat. Seda kõike on ilmselt nii Eestis kui ka mujal naiseks olemiseks hädasti vaja. Samas pole neis grammigi feministlikku kalkust ja hammastekiristamist. Meie ees laval olid naised, kes olid uhked oma naiselikkuse üle ja kes oskasid seda nautida.