Autoritandem saatis oma raamatud teineteisega konkureerima

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiit Hennoste ja Roosmarii Kurvits, «101 Eesti ajakirjanduspala».
Tiit Hennoste ja Roosmarii Kurvits, «101 Eesti ajakirjanduspala». Foto: Raamat

Aga edevus? See on õigustatud, et «101 Eesti ajakirjanduspala» tagantpoolt neljanda, 98. peatüki pühendavad Tiit Hennoste ja Roosmarii Kurvits ajakirjanike kuulsusele, ent kahtlemata on vähemalt mõne neist ülemaalist tuntust toitnud eneseimetlus, elusuur ego ja kõrge enesehinnang ning ei välistaks, et isegi nartsissism.

Kõigi nimetatud omaduste esindajaile tuleb kahtlemata pettumusena, et Varraku «101 Eesti...» sarja 24., ajakirjandusteemalise raamatu lõpus puudub isikunimede loend. Ometi, nagu sain teada juba ligi veerand sajandit tagasi, mil maailmapoliitikas lõi laineid Colin Powelli, tollal suurte lootustega USA presidendivalimiste võitlusse siirdunud kindrali mammutbiograafia «My American Journey», pidi just nimede register olema kaalukeeleks, kas ostad mitteilukirjandusraamatu või mitte. Nimelt: ostad siis, kui loendist oma nime leiad – sest edevus saab rahuldatud –, ega osta siis, kui ei leia.

Noile ajakirjanikele, kes «101 Eesti ajakirjanduspala» tillukese kirjaga külgedelt oma nime otsida ei jaksa, on samalt autoripaarilt ilmunud «EV100» sarjas Post Factumi kirjastuse alt «Eesti ajakirjanduse 100 aastat». Selle lõpus on isikunimede loend ilusasti olemas.

Kuigi teemalt paistavad kaks raamatut sarnased, pole nimeregister sugugi ainus ega kaugeltki peamine, mis neid eristab. Ent eristada on neid vaja, sest vaevalt hakkab enamik ostma kahte ajakirjandusloole pühendatud raamatut korraga.

Tagasi üles