7. juunil esietendub Tartu Uues Teatris kammerooper «Emajõe ööbikud», mis räägib laulupeo sünnist Tartus 150 aastat tagasi. Ooperi on kirjutanud helilooja Alo Põldmäe. Libreto autoriteks on Rein Veidemann ja Leelo Tungal. Lavastaja on Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi. Dirigent ja muusikajuht on Markus Leppoja. Laval on Maria Listra, Oliver Kuusik, Märt Jakobson, Rasmus Kull, Atlan Karp, Simo Breede, Eva-Maria Shepel ja Karl Markus Kaiv.
Ivar Põllu toob juunis välja Tartu Uue Teatri esimese ooperi
Kaasa teeb Tartu Noortekoor ja kammeransambel, kuhu kuuluvad peale klaveri, klavessiini ja keelpillikvarteti ka saksofonid ja marimbafon. Lavastaja Ivar Põllu sõnul on ooper muusikaliselt väga kontrastne – on modernistlikku helikeelt, kerget retsitatiivi ja rahvusromantilist meloodilist laulu.
Kammerooperi «Emajõe ööbikud» lähtepunktiks on seesama Tartu, aga 150 aastat tagasi. Perekond Jannsenite kodus on küpsemas uus kaelamurdev idee. Nagu eestikeelse päevalehe väljaandmisest poleks veel küll, korraldab sama seltskond ehk sisuliselt väike perefirma (Jannsen ja tema lapsed) nüüd eestikeelset laulupidu. Võimude ja teiste eestlaste vastuseisu tuleb murda igasuguste kavalustega, kohati oma au ja väärikust löögi alla pannes. Edasine on ajalugu, siin ja praegu aga – kui mitte tragöödia, siis ooper kindlasti. Lavastus on pühendatud laulupeo 150. juubelile ja kõikidele Eesti startup'idele, mis muudavad ajalugu.
Tegemist on Tartu Uue Teatri ja lavastaja Ivar Põllu esimese ooperiga. Lavastaja Ivar Põllu kommenteerib: “Ooper on kummaline žanr. Selles on küll konkreetsed ja suured sündmused, kuid meie aja mõistes sündmuste vaheldumise kiirus on väga aeglane. Eks teater on üldse väga imelik žanr, kui nii vaadata, oleme lihtsalt harjunud laval kummaliselt käituvate tegelastega. Ooper asetab tegelased esiteks aegluupi ning emotsionaalselt samuti luubi alla. Kui draamas pigem varjatakse, mida mõeldakse, siis ooperis lauldakse see kõik ette, kõik keerdkäigud ja mõtted leiavad muusikalise väljenduse. Muusika kui kõige intuitiivsema ja arusaadavama meediumi kaudu jõuavad need keerdkäigid lahtiharutatuna ka publikuni. Nii et kui me kõik väga hästi teame, mis laulupeo eel Tartus 150 aastat tagasi juhtus, siis see ooper annab meile võimaluse näha ja kaasa elada otsekui finišijoone aegluubis ülesvõttes. Kes keda, kes mida, ooperi aegruum annab võimaluse läbi oma sõna otseses mõttes aegluse näha rohkem.”