Kes tahes esitas esimest korda tavatõdemuseks kujunenud teesi, et kirjandus on ühtlasi aja kirjandus, peab see vähemalt eesti kirjandus- ja ajakirjandusloo kontekstis paika. Juhan Peeglit võib käsitleda piltlikult öeldes sillana ühest loost teise, ajakirjandusest kirjandusse ja kirjandusest tagasi aega, mis, juba ette öeldult, ilmutab end Juhan Peegli loomingus lahutamatus seoses inimeksistentsi ja kohavaimuga.

Tähelepanu väärib juba Peegli esimene, tingimatust humaansusest kantud maksiim, millega ta kostitas Tartu ülikoolis oma ajakirjandusakadeemia kuulajaid: „Ajakirjanik sa võid olla, aga inimene sa pead olema.“ Peegli mõistes laieneb see kohustus kirjanikulegi: misantroopidest võib ju kirjutada, aga seejuures tuleb ise jääda inimeseks. Peegel ei pidanud end kirjanikuks, aga see ei muuda asja. Mainitud maksiimi äsja ilmunud raamatus „101 eesti ajakirjanduspala“ (2019) meenutanud ajakirjandusuurijad Roosmarii Kurvits ja Tiit Hennoste lisavad ühtlasi, et „Peegli ajakirjandusideaal oli valgustuslik ja aateline“, pärit 19. sajandi Jaan Tõnissoni koolist – ajakirjandus kui rahvuskultuuri oluline osa.

Ajakirjanduse rüpes tekkinud eesti kirjandusest kujunes aga samal ajal ning 20. sajandi esimesel ja viimasel kolmandikul eesti kultuuri südamik. Mitu eesti kirjandusklassikut on oma loomingulise tee algul olnud tegevajakirjanikud: Juhan Liiv, Eduard Vilde, Eduard Bornhöhe, Anton H. Tammsaare, Mait Metsanurk, kõnelemata Lydia Jannsen-Koidulast, kes isa-Jannseni kõrval kirjutas piltlikult öeldes kokku nii Perno Postimeest kui ka Eesti Postimeest.

Kommentaarid
Copy