Mõnikord ei tohi vältida suuri sõnu. Ja praegu see kord ongi. Juhan Peegel (1919–2007) oli suur inimene, hea, tark ja muhe. Mulle oli juba varem jäänud silma see soliidne härrasmees, see, kuidas ta tuli peahoone vestibüüli parkettpõrandal aeglasel, nooblil sammul, pilgus helgus ja kaenla all mingi kaustik.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Maarja Lõhmuse koostatud raamatu “Otsides. Juhan Peegel. Meenutusi pikalt teelt” (Tänapäev, 2006) alguses räägib Peegel oma igavesest võlast, kirjeldab piiritus tänutundes ema ja isa, perekonda, kes on andnud talle kõik, teinud ta just selliseks inimeseks, nagu ta on. Ma ei hakkagi salgama, mina tunnen tänutunnet Peegli (ja teistegi) õppejõudude vastu.

Ükskord seisime kursusevenna Ivo Linnaga ikooni väärtuses kella all aulatrepi ees. Jällegi tuli garderoobi poolt see auväärne inimene. Ja nad tervitasid. Viisakalt, tagasihoidlikult. „Minu onu,” ütles Iff selgituseks. „Juhan Peegel.” Ausõna, ma olin kade. Aga sain teada kaustikukandja nime.

Siis hakkasin tegema kaastööd mnogotiražkale (toonane russistlik termin, tähendab asutusesisest väikest ajalehte) Tartu Riiklik Ülikool, seal nägin ma vahel kursavenna onu ning äkki tegi tema esimesena terenoogutuse mulle, kui trehvasime vastu tulema mujal. Kui piinlik!

Mäletan eriliselt sooja õhkkonda tolles pisikeses toimetusetoas seminarka – ajaloo-keeleteaduskonna raamatukogu – tagumises otsas. Minu jaoks andis tollele kitsukesele ruumile erilise, peegelliku nüansi vana raadiokrapp, mille peal seisis püsti volditud pabermärgis, kuhu oli kirjutatud uhke sõnum: SELLE APARAADIGA SAATIS ALEKSANDR STEPANOVITŠ POPOV VÄLJA MAAILMA ESIMESED RAADIOSIGNAALID. Mõnus nali, eks ole?