Ivo Linna: õppige vedelema, see kosutab

70-aastaseks saav Ivo Linna ütleb, et tema eas on iga minut nii hinnaline, et ei ole mõtet kulutada seda näiteks netikommentaaride lugemisele. Aega võiks kulutada märksa mõnusamate asjade peale, kas või vedelemisele.

Kohtume Ivo Linnaga vahetult enne «Mnemoturniiri» salvestust. «Kui sügiseni vastu peame, siis on minu ja Jüri Aarma käes tarkade klubi rekord – 21 aastat mängimist,» ütleb tuntud laulja, uhkus hääles.

Üle 50 aasta eetris püsinud «Mnemoturniir» on kõigest kümme minutit pikk ja nii tuleb ajuti üsna tuliseks kiskuvad arutelud välja lõigata. Sellest on Linnal kahju, sest just arutluse ajal õige vastuseni jõudmine teebki mängu nauditavaks. «Aga elu on näidanud, et kui meil on lõpuks suure vaidlemise tulemusel kaks varianti, siis valime ikka vale,» lisab ta muiates.

Pärast «Mnemoturniiri» salvestust jalutame telemajja, kus 1968. aasta novembris eetrisse läinud noortesaatest «Kanal 13» sai alguse Ivo Linna lauljakarjäär. ETV muuseumi juhataja Tiit Kimmel avab Linnale oma varasalved, mis on täis ammustest aegadest pärit mikrofone, ja peaaegu kõigi nende kohta on Linnal oma lugu rääkida.

«Nendest saab hääle kätte küll, kui võimendada, kvaliteet on muidugi null. Ma olen mõelnud, et kui anda mõnele praegusele hiigelpundile tehnika aastast 1966, jooks nad end surnuks, sest ei oska sealt häält kätte saada,» sõnab Linna «seebikarbiks» kutsutud mikrofoni peos hoides.

Teid tehnika toona ei aidanud, tegite bändi puhtalt andekuse pealt?

Ma ei taha öelda, et küll olime alles kõvad vennad. Tühjagi olime, aga see oli ainuke võimalus. Me tahtsime bändi teha. Tegime vennaga suvel tööd ja ostsime maki Aidas 9M. Mu pinginaabril oli ka see, ja kui tema sai jube laheda loo lindile, siis võtsid selle umbes kümme kilo kaaluva maki kaasa, kuidagi tikkude abil ühendasid juhtmejupid ja salvestasid ühelt makilt teisele.

Kas Aidas oli lint- või kassettmakk?

Lindikas ikka. Mina sain esimese kassettmaki 1975, kassettidest polnud 1960ndatel keegi midagi kuulnud. Kui kassetid tuli, siis tundus, et edasi pole areng enam võimalik. Ma käisin Peeter Sauli orkestriga 1980ndatel Soomes, nägin esimest korda CD-plaati ja mõtlesin, et mul ei ole elus kunagi nii palju raha, et jaksaksin sellist aparaati osta. Nüüd ei kuula neid enam keegi.

Moodne tehnika petab kuulaja ära, raske on aru saada, kui andekas on laulja ja kui suur osa on hoopis produktsioonil.

Vanasti tuli helilooja jutuga, et homme on lauluvõistlus, Kustas Kikerpuu või Peeter Sauli bänd mängis fonogrammi sisse ja mina laulsin sellele peale. Kõik, lugu valmis. Muusikamaailm on pööraselt arenenud ja ma ei tea, kas see areng on olnud just hea. Nüüd on võimalik kodus ühe karbikesega kõik ise valmis teha. Tänu sellele, et kõik võimalused on antud, on need lood suhteliselt üheülbalised: vaene harmoonia, vaene viisikene. Aga eks inimene jääb sellesse aega, kus on kasvanud. 1950–1960ndatel oli moes väga meloodiline ja harmooniarikas muusika. Sellepärast ei ole mulle hiljem vaibakloppimine või selline ühetooniline muusika meeldinud ega saagi meeldida.

Tiit Kimmel: Kui sina Eurovisioonil käisid, kas sul oli bänd või tuli muusika masina pealt?

Tarmo Leinatamm dirigeeris Norra orkestrit. Leinatamm oli väga hea sõuvend. Kui «Kaelakee hääl» (Eesti eurolaul 1996. a – toim) oli ette kantud, võttis ta smokingu põue peidetud roosi ja andis selle esimesele viiulile. Pärast seda ütlesid Norra orkestri inimesed, et helista kas või öösel, me ootame, kui sul vähegi tekib soov meid dirigeerida. Toona oli ka nõue, et tuleb laulda emakeeles. Tänavu seal paar huvitavat lugu on, aga ärgu Eurovisiooni fännid solvugu, praegu on seal mõttetu meinstriim ingliskeelne popmuusika. Seal ei ole mitte midagi huvitavat.

Ometigi võitis tunamullu Salvador Sobral portugalikeelse ballaadiga.

See näitaski, et oli õige lähenemine. Ei saa võtta nii, et nüüd võiks olla see stiil moes, teeme ka sellise loo. Tee seda, mis erineb, muidu lähed alt.

Kas Eesti läheb tänavu ka oma eurolooga alt? Teisi eelvooru lugusid ma ära ei tunneks, seda küll.

Viis jääb hästi meelde, aga seal ei tea mitte kunagi ette. Ma eelmine aasta vaatasin ja mõtlesin, et ei saa olla, et selline lugu, nagu Iisraeli oma oli, võidab. Aga näed, võitis, kuigi oli täielik jubedus.

(Telemajast välja jalutades oleme jõudnud ETV stuudiote ette.)

Praegu on siin välja surnud, keegi ei liigu, aga omal ajal käis selline melu... Toimetuse rahvas käis siia-sinna, pillimehed ootasid oma esinemisaega. Kui tööpäev oli läbi, siis sai stuudios lindistada. Pillimehed tulid kell 23 ja lindistati hommikuni, kuni koristaja ajas meid välja. Siin tehti kõike, joodi viina, tehti pulli, mängiti pilli. Telemaja elu 1960ndate lõpus, 1970ndate alguses oli täiesti teine.

Mis siis juhtus, et elu telemajas muutus?

Kõige kehvem aeg oli 1970ndate lõpp ja 1980ndate algus, venestamisaeg, kui ideoloogiliselt keerati kraane kinni. Otseselt keegi ei keelanud inglise keeles laulda, aga heaks seda ka ei peetud. Kohalikud kultuurijuhid täitsid väga usinasti Moskva käske, see oli karm aeg. Ma sain kultuurigruppidega välismaal käia, aga siis küll mõtlesin, et kas terve elu hakkabki selline olema. Vahepeal oli täiesti lootusetuse tunne.