"Kõik see, mida peame muusikas tõeliseks ja puhtaks, ei ole seda enamasti"

Ralph Ciavolino, Musta Hundi uus bassimees, 05.05.2019. Foto: Konstantin Sednev

49-aastane ameeriklane Ralph Ciavolino mängis seitse aastat pilli Rootsi kitarrivõluri Yngwie Malmsteeni bändis. Nüüd tegi ta elus kannapöörde, kolis Eestisse ning kutsuti kohalikku rokkansamblisse Must Hunt. Minu kohtumine Ralphiga leidis aset mai alguses Tallinnas Telliskivis Roundsoundi stuudios, kus Must Hunt treib parasjagu uut muusikat.

Kuidas te Eestisse sattusite?

Muusika on hea sõiduk, millega läbi elu liikuda. Ma kohtusin Bradiga (Musta Hundi kitarrist Brad Jurjens) 2016. aastal Miamis. Ta kutsuti koos kogu maailma inimestega kitarristide konkursile võistlema ning nad esinesid samal kontserdil Yngwie Malmsteeni, Steve Vai, Gus G ja Rudy Sarzoga Whitesnake’ist…

Meie vahel tekkis silmapilk vendlus – see on kirjeldamatu tunne. Pidasime sellest ajast saati ühendust. Mängisin sisse ühe loo tema albumil «Deranged» (2017), kus laulis Jeff Scott Soto, kes oli 1980. aastatel Yngwie Malmsteeni bändis, nii et Brad tõi kokku Yngwie laulja ja bassimehe – väga lahe värk.

Mullu novembris tuli Brad oma pulma pärast Las Vegasesse, kus ma parasjagu elasin. Käisime õhtust söömas ning ta palus mind mängima oma uuele sooloplaadile ja küsis, kas ma tuleksin Eestisse salvestama. Jäin nõusse ja see on üks paremaid otsuseid, mida olen elu jooksul teinud. Mulle meeldib siin väga.

Kas olite selleks ajaks Malmsteeni bändist juba lahkunud?

Jah, Yngwiega lõppes koostöö aasta varem, lahkusin bändist 2017. aasta juulis. Ta oli karm ja nõudlik juht, kelle käe all oli väga raske ja kurnav toime tulla. Mul on sõjaväeline taust (muheleb), nii et see oli mulle natuke lihtsam kui mõnele teisele.

Olen Yngwiele väga tänulik kõige eest, mida ta on minu heaks teinud, ja muusika eest, mis on mind inspireerinud olema võimalikult hea muusik. Pean teda tänama, kuna ma poleks siin, kui poleks olnud teda. Fakt, et kuulsin tema muusikat esimest korda 14-aastaselt ning sain 42-aastaselt koos temaga mängida Rootsis 35 000 inimese ees – veel parem, see oli mu sünnipäeval –, oli tõeliselt imeline tunne, unistuse täitumine.