Tunnistan ette, eriti selles valguses, kuis aprilli algupoole hakati vanduma vendi-õdesid hurnaliste, et ei lase inimestel rääkida ja muidu käituvad nagu „Me teame niikuinii kõik! Öelge nimed!“, teatavat erapoolikust, mispärast poole pealt – no nii umbes-täpselt – raamat enam väga ei tundunud.
Esiteks olen mina täielik kunstivõhik, et mitte öelda ikonoklast. Teiseks olin Rahvarinde möllamise ajal juba piisavalt noor, et ise meelde jätta. Pealegi on laulev revolutsioon nii läbinämmutatud teema, et „pööra lehte“.
Ometi hakkab lp Heinz rääkima neist kuumadest aegadest ja Marika Kumust ning teevad seda üle poole raamatu. Mis loo ära tapab. Natuke. Nojah... eks ole raamatu alapealkiri või moto või nii: Marika, kes ehitas Kunstimuuseumi, Heinz, kes ehitas Eesti Vabariiki, aga ikkagi.
Üleminek on võibolla jõle järsk. Tekivad kaks suurt teemat ja nendesse jäädaksegi. Sinnamaani on lugu mõnusalt pilla-palla, nagu üks lugu olema peakski. Ikka tuleb üht juttu pajatades üks hoopis teine meelde, heal juhul jõutakse esimese manu tagasi või tuleb juba kolmas. Vaadake vana Herodotost, tolle jutul polnud saba ega sarvi, istus taat kuskil ja vestis, mida ta teadis, näinud oli või keegi talle rääkinud. Algusest peale ja siis ei tea kuhu.
Mõlemad pajatavadki algusest peale, tuues, küll sõnastamata, sisse teatava morganaatilisuse. Maapoiss ja linnatüdruk, seda esiteks, teiseks veel vägagi erinevad elukogemused. Heinz mängib lõbusasti mõttega, mis saanuks temast, kui jäänukski haridus kuueklassiliseks, nagu karm elu suunama kippus. Õnneks tulid veel karmimad tädid vahele, kes veendunud – see poiss läheb Westholmi. Mispeale elu ütles, no olgu, aga raharinglust pole sm Stalin veel ära kaotanud, mine, otsi metalli, müü oma postkaardikogu maha, viska sütt. Uhkelt hõikab Heinz: näidake praegu peenkooli poissi, kes nõus öösiti sütt pilduma.