Kuidas teemas püsimine lugusid tapab
Marika ja Heinz Valki biograafia

Enno Tammer, «Klapp ja kirg. Marika ja Heinz Valk».

FOTO: Raamat

Natuke imelik. Kuidas suurmeister Enno Tammer, kes muidu menetletavaid kindla käega ohjes hoiab ja neil ennast ise sisse rääkida või lugusid jutustada laseb, siin justkui poole raamatu pealt isevoolule alla vannub. Lastes perekond Valkidel rääkida, mis nende meelest on huvitav... aga mis tegelikult nii väga ei olegi.

Tunnistan ette, eriti selles valguses, kuis aprilli algupoole hakati vanduma vendi-õdesid hurnaliste, et ei lase inimestel rääkida ja muidu käituvad nagu „Me teame niikuinii kõik! Öelge nimed!“, teatavat erapoolikust, mispärast poole pealt – no nii umbes-täpselt – raamat enam väga ei tundunud.

Esiteks olen mina täielik kunstivõhik, et mitte öelda ikonoklast. Teiseks olin Rahvarinde möllamise ajal juba piisavalt noor, et ise meelde jätta. Pealegi on laulev revolutsioon nii läbinämmutatud teema, et „pööra lehte“.

Ometi hakkab lp Heinz rääkima neist kuumadest aegadest ja Marika Kumust ning teevad seda üle poole raamatu. Mis loo ära tapab. Natuke. Nojah... eks ole raamatu alapealkiri või moto või nii: Marika, kes ehitas Kunstimuuseumi, Heinz, kes ehitas Eesti Vabariiki, aga ikkagi.

Üleminek on võibolla jõle järsk. Tekivad kaks suurt teemat ja nendesse jäädaksegi. Sinnamaani on lugu mõnusalt pilla-palla, nagu üks lugu olema peakski. Ikka tuleb üht juttu pajatades üks hoopis teine meelde, heal juhul jõutakse esimese manu tagasi või tuleb juba kolmas. Vaadake vana Herodotost, tolle jutul polnud saba ega sarvi, istus taat kuskil ja vestis, mida ta teadis, näinud oli või keegi talle rääkinud. Algusest peale ja siis ei tea kuhu.

Mõlemad pajatavadki algusest peale, tuues, küll sõnastamata, sisse teatava morganaatilisuse. Maapoiss ja linnatüdruk, seda esiteks, teiseks veel vägagi erinevad elukogemused. Heinz mängib lõbusasti mõttega, mis saanuks temast, kui jäänukski haridus kuueklassiliseks, nagu karm elu suunama kippus. Õnneks tulid veel karmimad tädid vahele, kes veendunud – see poiss läheb Westholmi. Mispeale elu ütles, no olgu, aga raharinglust pole sm Stalin veel ära kaotanud, mine, otsi metalli, müü oma postkaardikogu maha, viska sütt. Uhkelt hõikab Heinz: näidake praegu peenkooli poissi, kes nõus öösiti sütt pilduma.

Ega vist leia küll. Või siis tehakse miskit lihttööd ülisala, et keegi, tõepoolest keegi teada ei saaks. Seda näägutamist ja põlastamist ei suudaks noor hing taluda.

Vastupidiselt elab Marika oma lapsepõlve Meriväljal. Isa käib välismaalgi maadlemas, peres on auto, nagu öö ja päev, eks. Ärahellitatud preilna, eks. Kuigi ka siin käib läbi mõistuse hääl, et ära sa, laps, miskit udu õppima mine, ikka kasulikku nagu rahandus, kust alles ikka sinks-vonks ja doonorluse abiga saab kunstiajaloo manu.

Ja nii edasi, millised osad on väga lõbusad ja sellepärast väärivad mitteümberjutustamist. Igasugu segast ja mõtlikku tuleb ette rohkesti. Kasvõi vanusevahe 18 aastat – ma olen 15 peale ära ehmatanud, tagasi rämedaks, aga heasüdamlikuks vanemaks kolleegiks – pluss nüüdseks teistpidi keeranud seisusevahe. Üks on kuulus kunstnik, teine lihtsalt kena tütarlaps, kellest on aga näha, et ta on kena tütarlaps ja ei enamat. Lisage sinna veel Heinzi värske leskmehe seisus, kaks last, karm ema ja: võta end koomale, fantaasia, elu teeb sulle pikalt ära.

Nii nemad seal keerutavad, et ikkagi kokku saada ja jääda. Veenda Heinzi ema, näiteks, et minial võib kööki asja olla küll. Lapsed ära seletada. Lustiga ja soojaga meenutatud, väga armas lugu toredate hõigetega, kuidas vanasti olid ikka peod, mitte et astud korra klaasiks veiniks kohale. Nii et ärge võtke mu algusepoolset juttu mingil juhul mõõdupuuks, lugege ikka.

Enno Tammer
„Klapp ja kirg. Marika ja Heinz Valk“
Tammerraamat, 2018
344 lk

Enno Tammer, «Klapp ja kirg. Marika ja Heinz Valk».

FOTO: Raamat

Tagasi üles