Lilian Härm: maalimine paneb unustama valu
intervjuu

Üle mitme aastakümne trükilõhnalist „Muna“ käes hoides on Lilian Härm silmanähtavalt rõõmus.

FOTO: Fotod: Elmo Riig/Sakala

91-aastane Lilian Härm on tuntud eelkõige raamatuillustraatorina. Tema on joonistanud pildid J. Oro „Munale“ ning veel mitmele väikelaste papiraamatule ja hulgale rahvaste muinasjutte tutvustavatele raamatutele. Sellest on möödas paar aastat, kui olime koos kunstiteadlase Mari Vallikiviga kunstnik Lilian Härmal külas tema kodus Viljandis Endla tänavas. Mõne aja pärast tõi eakas daam meile näha oma haikuvihiku. Kõige suurem üllatus polnud see, et ta luuletab, vaid et ta teeb seda nii hästi. Nüüd on need tekstid ilmunud raamatuna, millele ta joonistas senisest loomingust hoopis erinevad pildid.

Lilian Härm, „Munast“, mille esmatrükk ilmus juba 1975. aastal ja tänaseni ostjate poolt nõutud teine kordustrükk 2015. aastal, olete vist juba lõputult rääkinud.

Sellest on tõesti palju juttu tehtud. Omal ajal oli see huvitav, ei kujutanud ettegi, et see võib ilmuda paljudes riikides ja on Eestiski jälle populaarne. „Muna“ on lasteraamat, uued lapsed kasvavad ju peale. Raamat on papi peal, nii et peab väikese lugeja käes vastu.

Pärast tegin veel kaks papiraamatut. Üks oli koduloomadest, see ei olnud eriti tähtis. Teine oli Eno Raua „Nääripäkapikk“, nüüd oleks ta muidugi jõulupäkapikk. See on „Munast“ ilusamgi ja seda taheti uuesti välja anda, aga midagi oli värvidega: tumedat sinist, mida olen palju kasutanud, ei saa raamatu piltidelt hea kvaliteediga uuesti trükkida.

Mina tegin oma pildid väga tõetruult. Printsid ja printsessid olid ilusad ja nende ümbrust ja riietust kujutasin ajastu järgi. Mõni kunstnik eksis ajastu riietuses: pani printsessile selga niisuguse kleidi, millel on renessanss-stiilis käised ja gooti stiilis krae. Kunstnik peab teadma ajastut ja stiile.

Teie pildid on väga ilusate värvidega.

Ma olen eluaeg olnud värviinimene. Olen selle eest kiita saanud. Tallinnas kiideti minu lasteraamatuid, et seal on ikka ilusad värvid. Iga kunstnik ei kasuta värve nii julgelt, on tagasihoidlik. Mina armastan rõõmsaid värve. Tähtis on see, et need sobivad omavahel. Kui näen tänaval mõnda naist, kel ei sobi seelik ja pluus värvidelt kokku, siis mõtlen alati, kuidas küll inimene ei saa aru, et need kokku ei sobi.

Lilian Härm oma maaliga, mis kujutab sügisest vaadet Viljandi lossimägedest Esimeselt Kirsimäelt.

FOTO: Elmo Riig

Üks mu lemmikvärv on kollane, minu meelest on see päikseline, mu tuba on ka kollane.

Punast armastan väga. Olen vana inimene, aga käin ikka punase jakiga.

Kas teie pojad ka ema illustreeritud lasteraamatute vastu huvi tundsid? Kas nemad oli väikesed kodused kriitikud?

Nemad polnud huvitatud. Vanemal pojal oli suur huvi tehnika vastu ja insener tast saigi. Nooremat poega Hannot huvitas muusika, tema hakkas hiljem bändi tegema. Siis läks sõjaväkke ja hakkas seal maalima. Ta on väga andekas. Kuigi ta pole kunsti õppinud, on ta teinud väga ilusaid pilte. Lihtsalt nägi, mida mina tegin, ja siis tegi omamoodi.

Kes eesti kunstnikest teile kõige rohkem meeldivad?

Muidugi Konrad Mägi! Ka Olev Subbi laad meeldib mulle väga. Ja nii mõnigi teine, Jüri Arrak näiteks.

Kas teil on ka oma piltide seas erilised lemmikud?

Uued tulevad peale ja vanad kaotavad oma mõju.

Olete öelnud, et elate nagu rohutirts: varandust ei kogu ja tunnete lihtsalt päevast rõõmu. Millised teie päevad praegu on?

Viletsad, sest tervis on ära. Näete isegi, ma ei saa ju kõndida. Rulaatoriga ainult käin poes. Mõni päev katsun lossimägedesse ka minna. Eelmisel suvel käisin kolm korda, võib-olla ka sellel aastal paar korda jõuan. Tervis läheb allapoole iga aastaga, viimaks järgmine aasta ei olegi mind enam olemas.

Tean, et teil on lossimägedes oma lemmikpink.

Sinna ma enam ei pääse, sinna tuleb trepist minna. See on teisel pool silda, ma ei saa isegi sillani. Teisele Kirsimäele ma enam ei saa, seal on vahepeal munakivitee. Ma armastasin pinki, mis oli seal künka otsas. Lossimäed on alati olnud mu lemmikkoht kõik need rohkem kui kolmkümmend aastat, mis ma olen Viljandis elanud.

Ütlesite kunagi, et päevad on nagu pärlid reas, neid on igat värvi. Ega need vist nüüdki ainult mustad ole.

Ei ole, mul on ikka rõõmsamaid päevi ka. Ma maalin päris hoolega. Näete, siin seinal on kõik uued asjad, neid pole veel keegi näinud. Mul on raamid valmis, lõuendid ja värvid on valmis. Maalin iga päev.

Üks aasta jäi vahele, kus ma loobusin millegipärast. Siis tuli äkki üks uue pildi idee, ma ei mäleta, mis pilt see oli, millega ma alustasin. Ja siis läks lahti. Viimane näitus oli kaheksakümneviieselt.

Kunstnik Lilian Härm oma tööde näitusel Viljandis Kondase keskuses.

FOTO: Elmo Riig/Sakala

Maalimine paneb kehalisi hädasid unustama ja teeb tuju ka paremaks. See aasta, kui ma ei maalinud, ainult istusin ja lugesin. Vähe lugesin ka, sest silmad väsisid ära. Siis jälle tukkusin. Elu oli väga igav, seni kuni järsku turgatas ühe maali idee pähe. Tegin esimese pildi ära, see tuli hästi välja.

Olen maalinud viimased aastad kogu aeg. Ega mul kõik ole siin kodus, olen suure osa andnud oma sõbrale. Temal on kavatsus terve suur näitus teha minu piltidest. Seal on igasuguseid töid, isegi akte, mida keegi ei teagi, et ma teinud olen.

Olen teinud vahel ühte ja vahel teist. Aastate jooksul olen muutnud teemasid ja isegi tehnikaid. Alustasin akvarelliga, siis tegin pastelle. Terve suur näitus oli pastellidega. Siis tuli õli. Poeg hakkas õliga maalima ja mõtlesin: miks ma kogu aeg pastelli teen, ma võiks ju ka õli teha. Siis läks lahti ja siis ma enam ei tahtnudki pastelli teha.

Teie luulekogus „Naeratus varjude varjus“, kus on suuremalt jaolt haikud, on palju abstraktseid pilte. Selliseid ei ole te varem teinud.

Alguses kahtlesin, kas sellest saab asja: luuletus on luuletus, mida ta ikka kujutab, aga siis hakkasid mõtted tulema, et saab teha nii- ja naasuguseid pilte ja lihtsalt värvilaike. Kunstnike peas liigub ikka igasuguseid imelikke mõtteid. (Naerab.)

See pakkus mulle lõbu, see oli jälle midagi uut – uus tagasipöördumine akvarelli juurde täiesti uudses laadis.

Kust tuli tahtmine luuletada ja kuidas te haikudeni jõudsite?

Kirjutasin luuletusi juba lapsena. Haikusid hakkasin tegema, kui kadunud abikaasa sõber, kes kirjutas haikusid, kiitis oma loomingut väga ja rääkis umbes nii, et mina ei teagi luulest midagi. Mõtlesin, et mis imeasjad need haikud siis nii on! Miks ta peab ennast nii tähtsaks? Mind hakkas asi huvitama – see silpide lugemine ja mõtte otsimine.

Mis teid kirjutama ajendab?

See tuleb kuidagi iseenesest: peas on mõte, et metsa all on kannikesed lumes või sinililled või meenub mõni elupilt. Neli viimast haikut on väga isiklikud tundeluuletused.

Kas naine võib ka kõrges eas armunud olla?

Oojaa, jaa.

Lilian Härm

•       Sündinud 18. septembril 1927 Tallinnas teatrikunstnik Albert Vahtramäe tütrena
•       Lõpetanud 1950. aastal teatridekoratsiooni erialal kunstiinstituudi
•       Töötanud raamatukunstniku ja tarbegraafikuna
•       Loonud ligi kolm tuhat maali
•       Oli abielus tarbegraafik Endel Härmaga, kahe poja ema

Lilian Härmi luulekogu „Naeratus varjude varjus“.

FOTO: Raamat

Tagasi üles