Vikerkaar loeb. Valefaktid, vandenõuteooriad ja põhjendamatult suured loogikahüpped

Henn Põlluaas oma teosega „Sotsid“ EKRE valimispeol 3. märtsil. Foto: Eero Vabamägi

Üks viimaste kuude põhiküsimusi Eesti ajakirjanduses on, miks on ühiskond lõhestunud. Ühe katse sellele vastata teeb vastne riigikogu esimees Henn Põlluaas. Oma teose „Sotsid. Interrinde teine tulemine“ 425 leheküljel arendab EKRE juhtpoliitik välja teooria, kus kõik Eesti viimaste aastate konfliktid taanduvad moraalseks kriisiks, „vasakliberaalse […] ideoloogia ja ühiskonna vastasseisuks laiemalt“ (lk 14).

Põlluaas näeb meie praegust olukorda aastatepikkuse protsessi kulminatsioonina, kus väga erinevad sündmused, nende hulgas näiteks pronksiöö, kampaania „Erinevus rikastab“, põhiseaduspatriotismi debatt, koolivaheaja pikendamine õigeusu jõulupühadeni, Mikk Pärnitsa kriitiline artikkel laulupeost 2017. aastal, Istanbuli konventsiooni naisi alavääristavaid soostereotüüpe käsitlev lõik, M-113-tüüpi soomustransportööride mitteostmine, sookvootide üle arutamine ning alkoholi- ja kütuseaktsiisi tõstmine, on vaid lahingud suuremas sõjas. See ei ole metafoor. Põlluaas hindabki toimuvat „varjamatuks sõjaks“ ning kirjeldab oma vastaste tegevust järjepidevalt sõnadega nagu „genotsiidipoliitika“, „kuritegelik“ või „hävituslik“.

Selle sõja üks pool olevat moraalne, perekonnaväärtusi ja rahvuslust kaitsev „normaalne“ ühiskond, teine „vikerkaarevärviline“, „primitiivseid genitaalseid ja anaalseid väärtusi“ kandev sotsialism (lk 11–12). Viimase all mõtleb Põlluaas eeskätt Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda. Lähemalt lugedes selgub aga, et selle sildi alla mahuvad peaaegu kõik poliitilised ja kodanikuühendused, kes tema uusreaktsionäärse ilmavaatega ei nõustu: Reformierakonnast ja Isamaast (lk 418) Inimõiguste Keskuse (lk 186) ning Euroopa liberaali Guy Verhofstadti ja rohelise poliitiku Daniel Cohn-Benditini (lk 105).1

Põlluaas juhib tähelepanu massilistele korruptsioonijuhtumitele Eesti poliitikas ning rõhutab, kuidas poliitiline eliit pole aastaid suutnud adekvaatselt tegeleda vaesuse ja ebavõrdsuse probleemidega. Tal on õigus, kui ta ütleb, et sellega on sotsid hüljanud oma ajaloolise poliitilise rolli – kaitsta tööinimesi ja nõrgemaid. Ent Põlluaas ei ole veenev, kui väidab, et süüdi on tahtlik, rahvusvaheliselt koordineeritud vaenutegevus, mis õõnestab eesti rahvust. Tema argumentatsioon toetub selleks liiga sageli valefaktidele, vandenõuteooriatele ja põhjendamatult suurtele loogikahüpetele. Riigikogu spiikril on kalduvus süüdistada nõrgemaid ühiskonnagruppe eesti rahva ohustamises, näha nende rahumeelsetes sõnavõttudes vägivalda ning leida, et sellele on mõistlik vägivallaga vastata. Need võtted on ajaloost liiga tuttavad, et neid vaid suusoojaks öelduna võtta.

Põlluaas näeb sotse – ja poliitilist eliiti laiemalt – kahepalgelise ja korrumpeerununa ning juhib sageli tähelepanu paljudes Eesti kohtades valitsevale viletsusele. Nendes väidetes on kahtlemata mitu tera tõtt. Põlluaas tuletab meelde terve hulga vähem või rohkem korruptiivseid skandaale: Urve Palo palve Leedu raudtee kahjunõude vähendamiseks Oleg Ossinovski ettevõtte vastu, Kajar Lemberi altkäemaksu võtmised Tartus, EASi riigihangete jagamise sotside PR-firmale, rääkimata lihtsalt absurdsetest tegevustest, nagu rändrahnukujulise Eesti märgi väljatöötamine (lk 46–62).

Poliitika on sageli räpane, see on tõsi. Sellised skandaalid suurendavad inimeste poliitikast võõrandumist ja raiskavad raha, millega võiks pigem aidata tavalisi inimesi. Ent pole selge, miks peaks vassimine ütlema just midagi sotsiaaldemokraatia kui ideoloogia kohta – samu näiteid võib ju tuua ka IRLi renomeest (elamislubade skandaal) või ka Reformierakonnast (Autorollo, Silvergate). Vaevalt et Põlluaas arvab, et korruptsioon Isamaas tähendab rahvuskonservatismi olemuslikku silmakirjalikkust. Küll aga esitab ta säärase süüdistuse sotsidele.

Tänuväärne on ka suurenevale viletsusele tähelepanu juhtimine. Ebavõrdsus, sotsiaalne tõrjutus ja suhteline vaesus on pärast kriisi kasvanud Eestis kiiremini kui mujal Euroopas. Toetused ja pensionid ei ole palgakasvuga sammu pidanud. Eriti on kärisenud sissetulekute lõhe linna- ja maaelanike vahel (lk 351, viide Kadri Ibruse artiklile 02.03.2017 EPLis). Sellal kui Tallinnas ja Tartus avatakse üha kallimaid veinibaare ja ehitatakse suurte rõdudega kortereid, kaovad maapiirkondadest postkontorid, pangad, sünnitushaiglad.

Ääremaastumisest on kirjutatud palju, antropoloog Aet Annist nimetas seda üheks keskseks ohuks juba 2009. aastal kriisi ajal, Eero Epner kirjeldas elu tühjeneval Pärnumaal vahetult enne valimisi.2 Mõlemad on näidanud, kuidas probleem pole sageli isegi mitte majanduslikus ilmajäetuses, vaid selles, et väljaspool Tallinna valdab tunne, et „Eesti edulugu“ ei kõneta, elatakse justkui teises maailmas. Ebavõrdsus on selgelt üks Eesti ja ka maailma olulisemaid probleeme. Põlluaas rõhutab seda õigusega. Paraku juhib ta lugeja lahendusi otsides ummikradadele.

Nimelt huvitab Põlluaasa ebavõrdsusest ja korruptsioonist oluliselt rohkem asi, mida ta nimetab „sümbolite sõjaks“. Tema tahab paljastada „globalistlikku ideoloogiarünnet“ ja veenda lugejat, et ohus pole mitte lihtsalt eestlaste heaolu, vaid kristlik moraal ja rahvusriik kui selline (lk 12). Ent siin laguneb Põlluaasa argumentatsioon koost. Tema kogutud materjal tekitab esmalt kahtlusi autori faktitäpsuses, siis hämmeldust, kuidas pealtnäha tähtsusetutest sündmustest joonistatakse apokalüptilised murdepunktid, ning lõpuks muret, vaadates, kuidas nimekiri eestlusele ohtu kujutavatest vähemusgruppidest aina pikeneb.

Võtkem peatükk „SDE vastandub rahvusriiklusele ja põhiseaduslikule korrale“ – kaalukas süüdistus. Põlluaas toob üheks keskseks näiteks 2016. aastal välja kuulutatud kultuuriministeeriumi konkursi kultuurilise mitmekesisuse asekantsleri koha täitmiseks. Seda käsitleb Põlluaas kui kinnitust, et „valitsus on asunud üha jõulisemalt ellu viima sotsiaaldemokraatide unistust rahvusriikluse lammutamisest“, mille alusel hakatakse „sisuliselt diskrimineerima põlisrahvast ning tegema meedias ideoloogilist ajupesu“ (lk 115). Olevat vaid „aja küsimus, millal luuakse Kultuuriministeeriumi juurde näiteks islamikultuuri asekantsleri koht“. Peatüki lõpus jõuame juba järelduseni, et tegemist on „genotsiidiga“ (lk 123), mistõttu „revolutsioonilised euroföderalistid tuleb peatada enne, kui nad suudavad tekitada jäädava tagasipöördumatu kahju“ (lk 124).

Esiteks alustab Põlluaas valeväitega. Tegemist ei olnud mingi SDE innovatsiooniga, vaid juba 2007. aastast eksisteeriva ametikohaga, kuhu otsiti uut inimest. Kui Põlluaasa mureks on rahvuskultuuride nivelleerumine globaliseeruvas maailmas (lk 111), siis pole selge, miks ei sobi talle ametnik, kelle ülesandeks on just nimelt aidata vähemusrahvustel oma traditsioone säilitada ja arendada. On ju ka näiteks Rootsi ja Soome riik toetanud sealsete eesti kultuuriseltside tegevust. Rahvusvähemuste õigus säilitada oma rahvuskuuluvust on muuhulgas põhiseadusega kaitstud (§ 49).

Põlluaas ei seleta, kuidas konkreetselt ohustab eestlasi ametnik, kes oma sisulises töös toetab näiteks rahvuskultuuride kuu korraldamist, kus „proovitakse kätt türgi kohvi ja udmurdi rahvustoitude tegemisel, õpitakse lesgiini tantsu või tehakse traditsioonilisi vene kaltsunukke“3. Põlluaas tõmbab siit mõne tehtega joone genotsiidini, mis, tuletan meelde, tähendab ühe inimgrupi füüsilist hävitamist ja mille tuntuimad näited on kuue miljoni juudi tapmine Teises maailmasõjas ning 500 000 tutsi tapmine Rwandas 1994. aastal.

Selliseid näiteid julgetest ja põhjendamata järeldustest leiab Põlluaasa raamatust peaaegu igal leheküljel. Nii nagu ta puhub proportsioonist välja „ohud rahvusriigile“, maalib ta hundi ka neist, kes seda „ohtu“ tekitavad. Ta ajab segamini ajaloolisi kronoloogiaid, irooniliselt peatükis „Sotsialistlikust internatsionaalist ja ajaloovõltsimisest“. Seal väidab spiiker, et SDE kannab edasi „maailmarevolutsioonilist“ ideoloogiat, mis ei erine sisuliselt kommunistlikust terrorist. Selle tõestamiseks toob ta asjaolu, et paljude sotsialistlike erakondade hümn on „Internatsionaal“, mis oli ka NLKP hümn, ning et III Internatsionaali ehk Kominterni eesmärk oli maailmarevolutsioon (lk 17).

Tegelikult ei ole „Internatsionaal“ mitte „marksistlikku päritolu“, vaid anarhisti Eugène Pottier’ loodud ning sellest sai vasakpoolsete hümn 1880. aastatel, peaaegu kolmkümmend aastat enne NLKP tekkimist. Sotsiaaldemokraadid ja Komintern olid ajalooliselt aga vastased (ning vaid põgusalt, 1930. aastatel taktikalised liitlased fašismi vastu). Põlluaasale võib „Internatsionaal“ mitte meeldida, aga ebaõiglane on süüdistada 1880. aastate vasakpoolseid võimetuses tulevikku ette näha või nende järeltulijaid otsuses kanda edasi eelkäijate traditsioone. Eriti arvestades, et Põlluaas rõhutab pidevalt, kuidas traditsioonide järgimine ja sirgeselgsus on väärtused omaette.

Ta ei arvesta konteksti. Jah, Rootsi sotside Pierre Schori ja Sten Anderssoni järjepidev kinnitamine 1980. aastate lõpul, et Baltikumi rahvad ei soovi iseseisvust, oli oportunistlik ja väärib hukkamõistu. Need väljaütlemised asetuvad ühelt poolt Rootsi neutraliteedipoliitika konteksti ja teiselt poolt peegeldavad lääne vasakpoolsete laiemaid probleeme Nõukogude Liidu kuritegude tunnistamisel. Selle eest on neid ka palju kritiseeritud, nii vasakult kui ka paremalt tiivalt. Põlluaasa jaoks on see järjekordne tõend sellest, kuidas kõik sotsid kõikjal on Kremli kinni makstud.

Siin peitub Põlluaasa teksti kõige suurem probleem: vandenõulisus ja süüdlaste otsimine. Põlluaas ei taha näha ajaloolist konteksti, piiratud perspektiiviga inimeste sageli ekslikke samme, põrkuvaid arvamusi ja sattumuslikkust. Ta näeb kõikjal niidikesi, mis viivad kas Kremlini/KGBni (lk 31, 41–42, 59, 90, 130, 154, 315) või George Sorosini (lk 58–59, 64, 245, 247, 261, 388), ning inimesi, kes on kas pahatahtlikud või „kergeusklikud“ ja ajupestud (lk 418). Ükski tegevus, olgu kui tahes humanitaarne, näiteks sõjapõgenike päästmine Vahemerel uppuvatelt alustelt, ei saa olla lihtsalt tegevus, mida teevad inimesed, kes ei taha, et inimesed merel upuksid, kui sellest on võimalik tõmmata niidikene Sorosini.

Põlluaasa tõlgenduses saab see olla vaid organiseeritud katse „Euroopat ümberrahvastada“ ja „rahvusriike hävitada“ (lk 273). LGBT-perekondade käsitlemist koolides peab Põlluaas „lastele perverssuste tutvustamiseks“ (lk 246), mille eesmärk on „normaalsuse ümber defineerimine“ (lk 255). Tõenäolisemalt on tegemist õpetajate valikuga heita valgust peredele, kes kannatavad täiesti reaalselt seksuaalse orientatsiooni tõttu kiusamise all.4 Aga see on välistatud, kuna tegemist on asjaga, mida mõnel pool toetab Soros, ja sellega on Põlluaasa jaoks kõik öeldud.

Illustratsioon Henn Põlluaasa raamatust „Sotsid. Interrinde teine tulemine“. Foto: Raamat

Põlluaasa loogika oht on järgmine: ta puhub endale mitte sobivad ettevõtmised, kuitahes väikesed või humanitaarsed, retooriliselt suureks, rahvust ohustavaks vaenutegevuseks. Tema pakutud lahendused ei ole aga süütud, vaid põhjustaksid ellu viimisel väga reaalset füüsilist kahju. Ta alustab pildist inimeseõpetuse töövihikus, kus on kaks ema ja laps, ning jõuab üleskutseni soovahetust soovivad isikud sundsteriliseerida (lk 255). Ta alustab Sorosi rahastatud MTÜde kritiseerimisest ja jõuab üleskutseni lõpetada missioonid, mis päästavad Vahemerel inimelusid (lk 260). Ta väidab, et tema vaenlased on „kuulutades tolerantsust […] valmis füüsiliselt ära tapma need, kes pole piisavalt tolerantsed“, toomata ühtegi näidet selle väite tõestuseks (lk 416). Seda kõike võiks eirata, kui autor ei oleks riigikogu esimees ja reaalse poliitika tegija. Ka vähemusrühmad, põgenikud ja poliitilised oponendid, keda Põlluaas süüdistab suures vandenõus osalemises, ei ole mitte mingid abstraktsed kirjanduslikud kujud, vaid päris inimesed, kellest paljud on juba praegu halvemini kaitstud vihakuritegude ja kiusamise eest. Niisugune retoorika ainult õõnestab nende turvalisust.

Niisiis on Põlluaasa teos rohkem katse ühiskondlikke vastuolusid konstrueerida ja võimendada kui neid diagnoosida ja seletada. Riigikogu esimehe retsept ei lahenda olemasolevaid probleeme, vaid tekitab hoopis uusi. Vandenõuteooriatega võitlemine, kultuuriministeeriumi ametnikes genotsiidi toimepanijate nägemine ja sõjapõgenike Vahemerele uppuma jätmine ei tõsta ühtegi perekonda vaesusest välja, ei too maale postkontoreid tagasi, ei vähenda poliitilist korruptsiooni. Vastupidi, selline „sümbolite sõda“ tõmbab ajakirjanduse ja ühiskonna tähelepanu otsustelt, mis ka päriselt mõjutavad inimeste reaalset elu. Koalitsiooni plaan lihtsustada SMS-laenude reklaamimist on tegelik oht vähekindlustatud peredele. Jätkusuutmatu metsaraie ja liigirikkuse vähenemine on tegelik oht Eesti kestlikkusele. Keskenduda ühele pildile inimeseõpetuse õpikus on asendustegevus.

Teisalt, oht Põlluaasa sihtmärkidele on reaalne. Kui kedagi piisavalt kaua „reeturiks“, „hävitajaks“ ja „rahvuslikuks ohuks“ nimetada, võib mõni inimene seda tõsiselt võtta ja tegutsema hakata. See ei ole hüpoteetiline risk – rünnakute sagenemine paremäärmuslaste kõne võimendudes on hästi dokumenteeritud.5 Suuremgi risk on see, kui ülesköetud hirmude najal hakatakse poliitikat tegema – siis võime jõuda tõepoolest sundsteriliseerimiseni või, nagu plaanib teha Itaalia EKRE-ekvivalent, elude päästmise eest trahvimiseni.6

Põlluaas viitab korduvalt meie põhiseaduse preambulile, mis seab riigi eesmärgiks rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Ta tahaks veenda lugejat, et kui Tallinnas peetakse Pride’i, kaitstakse rahvusvahelise kaitse saajate õigust ausale kohtupidamisele või lubatakse vähemusrahvusest inimestel pöörduda kohtu poole oma emakeeles, siis on eesti rahvus ohus. Ma usun, et meie rahvuskultuur on tugevam. Eesti rahvuskultuuri õitseng ei pea toimuma kellegi teise põhiõiguste või kultuuri arvelt. Vastupidi, kui kõik eestimaalased tunnevad, et nende õigused ja kultuur on kaitstud, on ka eesti kultuur kaitstud.

See veendumus kannustas muide ka Eesti esimese, 1920. aasta põhiseaduse autoreid, kes rajasid riigi „õiglusele ja seadusele ja vabadusele“, nagu see on ka praegu kehtiva põhiseaduse preambulis välja toodud. Põlluaasa nägemus, kus „sümboolsed“ teod ja vähemuste õigused ohustavad pidevalt rahvuskultuuri ning kus on lubatud kohelda poliitilisi vastaseid kui reetureid ning ebameeldivaid ühiskonnagruppe kui õigusteta kahjureid, viib meid, raamatu tagakaanel ära toodud tsitaati kasutades, „ohtlikku ja ebainimlikku düstoopiasse“.

1       Uusreaktsionäärse mõtlemise on defineerinud Marek Tamm, Vikerkaar 10/11, 2016. See „vaateviis käsitab nüüdismaailma allakäigu võtmes ja näeb lahendust traditsioonilisteks peetavate väärtuste juurde tagasipöördumises“ ning erineb oluliselt konservatismist, kuna taotleb just radikaalseid muutusi.

2       Aet Annist, „Kriisi normaliseerimine,“ Vikerkaar 4/5, 2009; Eero Epner, „SUUR REPORTAAŽ: Ühe Pärnumaa valimisjaoskonna inimesed ei käi valimas. Miks?,“ Eesti Ekspress, 26.02.2019.

3       https://www.parandiaasta.ee/septembris-on-tahelepanu-keskmes-rahvuskultuurid/

4       https://www.postimees.ee/862766/uuring-lgbt-inimesed-kogevad-eestis-kiusu

5       https://www.politico.com/magazine/story/2018/10/30/yes-political-rhetoric-can-incite-violence-222019

6       https://www.independent.co.uk/news/world/europe/italy-refugee-rescue-fine-salvini-ngo-boat-msf-migration-a8913166.html

Henn Põlluaas
„Sotsid. Interrinde teine tulemine“
Grenader Grupp, 2019
425 lk

Henn Põlluaas, “Sotsid. Interrinde teine tulemine”. Foto: Raamat