Moskvalanna Kedr Livanskiy teine kauamängiv demonstreerib, et elektrooniline muusika on endiselt väga mõjus viis komponeerimiseks. Oma struktuurilt varaseid üheksakümnendaid meenutav materjal loob enda ümber sujuvalt ja iseenesestmõistetava kergusega privaatsust nõudva õhustiku ning omalaadse, müstilise aura.
Vene muinasjuttudest on tuttav püsiv lootus, et igaüks võib peagi ronida mööda kapsavart üles, suruda end läbi taevas haigutava augu ning jõuda maale, kus veskikivid pöörlevad iseenesest ning iga Loll-Ivan võib vabalt vitsutada või ja hapukoorega pliine. Aeg, kus muinasjuttude unelmad korrigeerisid tegelikkuse vigu, pole päriselt möödas. Kedr Livanskiy (vene keeles „liibanoni seeder“) nime taga on peidus hurmav näitsik, 1990. aastal sündinud haldjalik Yana Kedrina, kes armastabki poseerida pigem keset ürgmetsi või õitsvaid välju kui betoondžunglite kuningriigis. Punkbändi lauljana alustanud preili kuulas ülikooli päevil selliseid artiste, nagu Inga Copeland, Laurel Halo ja Florian Kupfer, jõudis peagi ka oma esimeste katsetusteni sünteeshelide vallas ning sukeldus siis Moskva elektroonilise muusika underground’i.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
/nginx/o/2019/05/17/12174404t1h1d56.jpg)