Rahvusvahelise noorte laulusolistide konkursina alustanud PromFestile oli see üheksas kord tuua eelmise võistluse parimate osalusel välja täispikk ooperilavastus. Alates 2003. aastast on see juhtunud igal teisel kevadel: teose on valinud konkursi valitsev võitja, lavastajaks on kutsutud keegi kohalik kultuuritegelane, kes pole ooperi puhul selles rollis varem olnud.
Bellini geniaalsus tõuseb maailma rikkalikus ooperirepertuaaris esile eelkõige oma muusika selgete ja puhaste meloodiajoontega, mida ei lämmata – nagu enamiku tema järeltulijate puhul – orkestratsiooni kõlaline mastaapsus. Ning seega eeldab selle vokaalne esitamine tehniliselt ülivõimekaid soliste: Bellini ooperite juhtpartiid nõuavad interpreedilt läbitunnetatud lüürilisust, täpset fraseerimist aeglastel tempodel, kandvust piano’s ning meisterlikku bel canto kantileeni. Hea tahtmise korral võib siit otsida põhjust, miks Bellini teosed pole seni leidnud teed meie kohalike ooperiteatrite repertuaari.
PromFestil on neile nõudmistele vastavad solistid olemas, kõik viis kahjuks välismaist päritolu. Ootuspäraselt kandis esietendust Valgevene sopran Margarita Levtšuki (Julia) ja USA mezzo Abigail Levise (Romeo) vokaalselt meisterlik ja väga hea partneritunnetusega duett, mis tegi sellest unustamatu muusikaelamuse. Ning tõstatas minu hinges taas kord juba eelmistel kordadel koos silmailuga hinge pugenud kahtluse: kas PromFesti võistulaulmisel on naistele ka bikiinivoor? Sest kuidas on see ometi nii läinud, et solistikonkursi viimaste kordade parimatel sopranitel on lisaks vaieldamatule vokaalsele talendile ka peaaegu ideaalne modellikeha?