Jüri Aarma andis palju, et maailm oleks rõõmsam ja parem paik

Jüri Aarmat ja Erki Berendsit ühendas Kuku raadio, Ivo Linna ja Jüri Aarma oleks aga sügiselsaanud tähistada rekordit - 21 aastat «Mnemoturniiri». Foto: Mihkel Maripuu

Kuidas siis nii, Jüri? Me pidime ju neljapäeval kokku saama – «Mnemoturniir» tahtis salvestamist, jutud rääkimist, naljad naermist… särav ja terane, soe ja sõbralik, nagu Sa olid. Ma usun, et Eestis ei ole ühtegi inimest, kes Sind poleks teadnud või tundnud. Näitlejana, muusikuna, ajakirjanikuna, multitalendi ja isepäise isiksusena potsatasid Sa postkasti igal neljapäeval koos Maalehega, vahel viisid reisile või lauluga maale….

Sind jätkus igale poole ja Sa ei jäänud kunagi märkamatuks. Heas mõttes. Sina märkasid ja Sind märgati. Kahjuks mitte seekord, kui Sa oma truu kaaslase – jalgrattaga – olid teel. Jalgratas oli Su lahutamatu kaaslane pea aasta ringi. Vaid kõige külmemaks talveajaks raatsisid Sa temast loobuda.

Ma pean ennast õnnelikuks inimeseks, et mul oli võimalus Sind lähemalt tunda tänu sellele, et «Mnemoturniiri» pardale lubati ka lõpuks naisterahvas. Sügisel oleks Sinul saanud 21 aastat «Mnemoturniiris» kaasa teha, kuid saatus tahtis teisiti ning läinud pühapäeval kõlas viimast korda eetris Tarkade Klubi, mis algas sõnadega. «Täna vastavad kuulajate küsimustele Jüri Aarma, Ivo Linna…»

Ka ei kuule ma enam kunagi üle raadiomaja kohviku kaikuvat Sinu heatujulist «Hei, ma’am!» – ükskõik kumb meist siis enne kohale jõudnud oli. Vana kooli härrasmehena keeldusid Sa mind sinatamast, endale aga ei lubanud kunagi «Teie» öelda. Sõbralik nöök ja aasimine olid Sinu lahutamatud kaaslased ja see vaimne pingpong, mis Sinuga suhtlemise juurde lahutamatult kuulus, lisas päevadele värvi.

Sinus oli palju mõnusat lapselikku edevust ja suure poisi krutskeid – vahel ilutses Su randmel mõni äge kell, käe otsas rippus ekstravagantne sumadan või oli seljas mõni isikupärane riidetükk. Ja muidugi käis nende esemetega kaasas mõni tore ja värvikas lugu, mida tuli teistega jagada. Samuti kui anekdoote ja tõsielulisi juhtumeid.

Sa olid sündinud jutustaja ja sõnaseadja. Ja väga tähelepanelik. Sain sellest aru siis, kui soostusid tulema esitlema minu raamatut «Meie pühad ja tähtpäevad». Minu suureks üllatuseks Sa olidki raamatu kaanest kaaneni põhjalikult läbi töötanud ega tulistanud niisama puusalt, mida Sinu silmaringiga mees oleks vabalt võinud teha, raamatut juhuslikest kohtadest lahti lüües.

Jüri, meile jäävad ka Sinu laulud, ükskõik, on need siis Hampelmanni perioodist või otsib keegi arhiivist näiteks etenduse «Löö laulu, vastas jumal, löö laulu, väike mees». Sul oli ühiskondlik närv väga tundlik. Sellest aimub Su elulugugi, aga Sul polnud kombeks sellel liig pikalt kunagi peatuda. Sa elasid ilusa elu ja andisid endast palju, et maailm meie ümber oleks rõõmsam ja parem paik. Aitäh Sulle selle eest!

PS Elu ja surma piiril balansseerides ei ole võimalik käike tagasi võtta. Küll aga saame muuta meid ümbritsevat keskkonda turvalisemaks. Iseäranis vanemad inimesed unustavad end teed käies pahatihti oma mõtetesse ja märkavad ohtu liig hilja. Sestap pole ühelegi lisaseadmele tehtud kulutused, raud- või maanteel, mis muudavad liikluse kõigile osalistele ohutumaks, liiast. 

Jüri Aarma 30. mai 1951 – 21 .mai 2019

• Eesti näitleja, muusik ja kultuuriajakirjanik Jüri Aarma sündis 30. mail 1951 Venemaal Kirovi oblastis väljasaadetute peres, tema isa oli muusika- ja terviseõpetaja Gunnar Aarma.
• Jüri Aarma lõpetas 1970. aastal Pärnu 1. keskkooli, aastatel 1969–1970 õppis ta ka Pärnu teatri õppestuudios. Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri VI lennu lõpetas Aarma 1974. aastal. Grigori Kromanovi ja Mikk Mikiveri juhendatud lennus õppisid näiteks ka Maria Klenskaja, Elle Kull, Kaie Mihkelson, Lauri Nebel ja Rita Raave.
• Lavakooli lõpetamise järel oli Jüri Aarma kuni 1995. aastani Noorsooteatri (tänane Tallinna Linnateater) näitleja. Samuti on ta mänginud Eesti Draamateatri, Estonia ja Vana Baskini teatri lavastuses ning mitmetes telelavastustes ja filmides. Neist viimasteks jäid telesari «Litsid» ja mängufilm «Rohelised kassid».
• Aastatel 1992–1996 oli ta Kuku raadio koosseisuline toimetaja, seejärel üks kaasautoreid. Kuku raadios juhtis ta saadet «Publikumärk» ja «Kukul külas».
• 1995–2002 oli ta ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja. 1995. aastas alustas ta ETVs teatriintervjuude saatega «Siin ja praegu» ja ka koos Karmel Eikneriga juhtis ta iganädalast «Kultuurimagasini». Viimasteks töödeks teles saatejuhina jäid Jüri Aarmale «Lauluga maale», mida ta juhtis koos Gerli Padariga, ning Tallinna TVs kultuurisaade «Praegu ja siin», samuti osales ta ETV reisisaate «Reisile minuga» juhtimisel.
• 1998. aasta lõpust on kuulunud Jüri Aarma Vikerraadio saates «Mnemoturniir» tarkade klubisse, samuti osales ta Kanal 2 mälumängusaates «Mis? Kus? Millal?».
• Oma elu lõpuni töötas Jüri Aarma Maalehes kultuuritoimetajana. Samuti tegutses Aarma vabakutselise näitleja, laulja ja pillimehena. Mitmekülgse mehe tööd on tunnustatud Valgetähe V klassi teenetemärgiga (2014).
• Jüri Aarmat jäävad leinama abikaasa Merike Aarma, poeg Kiur Aarma ja tütar Roosi-Mae Aarma.