Seega tähendab oma hinge eest hoolt kandmine tänapäeval eelkõige hoolitsemist oma haiguste eest. Kusjuures iga strateegilist küpsust ilmutav inimene püüab ennetada võimalikku ravi sellega, et panustab profülaktikasse. Sest ravi on teadupärast ülimalt aega- ja rahanõudev ning pealegi võib meedikute meelevalda sattumine osutuda mitte üksnes isiku tootlikkust takistavaks, turuväärtust vähendavaks ja inimväärikust alandavaks, vaid ka tagasipöördumatuks füüsiliseks, psüühiliseks ja ontoloogiliseks seisundiks: üks kord haige, alati haige...
1980. aastate teisel poolel tõi hinge ja/ehk haiguste eest hoolitsemise temaatika siinmail laiade massideni visionäärist tänavakunstnik Ülo Kiple, kelle profülaktilist sõnumit kandvaid käsitsi kirjutatud tekste leidus silmatorkavalt suurel hulgal mitme Eesti linna majaseintel ning plankudel. Kõige levinum, tuntum ja kultuslikum neist nägi välja selline: «Haiguste ravi. Kontrollitud. 1. Üksindus – magamistuba vaikuse, pimeduse, raadioga 2. Selts – elukoht kellegi juures 3. Priisöökla. Nendes tingimustes teatud biol. ajal avastab inimene «tee» tervisele. Au ja rikkus sellele, kes avaldab selle tõe ajalehtedes.»
Sedasorti teavitustegevusest, mis tõi altruistist Kiplele väärika sümboolse ja/või materiaalse tasu asemel üksnes koha kinnises raviasutuses, on tänapäeval kujunenud kirjastus-, konverentsi- ja koolitusäris omaette majandusharu. Ning au ja rikkus saab osaks inimestele, kes oma profülaktilisi teadmisi teistega jagavad. Olgugi et Kiple soovitud ning soovitatud ajalehe asemel on vahendav meedium peamiselt raamat.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/05/22/12190678t1h475f.jpg)