Kui traditsiooniline on üks traditsiooniline perekond?

Ema Fran (Vilma Luik) ja isa Bob (Andres Tabun) on oma laste üle uhked, kuid jäävad nendega paljudes küsimustes eri arvamusele. Foto: Heigo Teder

Ugalas on head ajad, seda kinnitavad nii lavale jõudvate lavastuste tugevus kui ka publiku huvi. Just need kaks asja peavadki teatris kokku saama ning Andres Noormetsa lavastusega «Surmkindlad asjad siin elus» on nii läinud. Tegemist on huvitava ja mitmekihilise lavastusega, kus kogu ansambel näitab suurepärast vormi, lisaks on teema rohkem kui päevakajaline, esitades vaatajale küsimuse, kui traditsiooniline on üks tänapäevane traditsiooniline perekond ja mida üldse tähendab perekond, milliste valikute ette see meid seab, millised raamid ja rollid endaga kaasa toob.

Andres Noormetsa lavastuse tugevuseks on delikaatsus ja erapooletus, kuueliikmelise perekonna – isa ja ema ning nende neli täiskasvanud last – lugu jutustades ei vali lavastaja pooli ega näita välja oma tõekspidamisi. Ta laseb meil näha ühe perekonna sisse, nende inimeste hinge, muutes Austraaliast pärit Andrew Bovelli teksti kangelased sama mällusööbivaks nagu näiteks Edward Albee näidendi «Kes kardab Virginia Woolfi?» George’i, Martha, Nicki ja Honey või Tennessee Williamsi «Trammi nimega Iha» Blanche’i, Mitchi või Stanley Kowalski.

Veenvad rollid

«Surmkindlates asjades» ei ole laval näitlejaid, kes esitavad rolle, vaid lihast ja luust inimesed. Inimesed meie keskelt, inimesed oma elu keskelt. See aga tähendab, et kõik näitlejad tegid suurepärased, veenvad rollid, ja ma mõtlen siinkohal tõesti kõiki. Lavastaja ja näidendi tõlkinud Liis Aedmaa ja Laura Kalle koostöös on Andrew Bovelli tekst puhastatud liigsest, muutes sõnad ja dialoogid täpseks ja realistlikuks. Ei midagi kunstlikku, nii et elusana näivad isegi lava ette seatud võltsroosid.