Armastuse ja vihkamisega
festivali HeadRead külaline

Victoria ajastu ekspert A. N. Wilson.

FOTO: Sam Ardley

Lugesin raamatut «Viktoriaanid» umbes samasuguste tunnetega, nagu autor, kirjanik, ajaloolane ja kolumnist Andrew Norman Wilson suhtub kirjeldatud ajajärku ning Inglismaasse. Selles kõiges on muide kohati midagi väga eestilikku – jumaldavalt armastada, olles üksiti kriitiline kuni ilmselge põlguseni välja.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Alustame tõsiasjast, et kuninganna Victoria valitsemisaega 19. sajandi Inglismaal kirjeldav raamat «Viktoriaanid» on kohutavalt raske ja paks. Kõvad kaaned ja ligi 800 lehekülge koos illustratsioonidega teeb sellest karmi poolteisekilose tellise, mis oma gabariitide tõttu on öökapiraamatuks põhimõtteliselt kõlbmatu. Seda tuleb lugeda kirjutuslaua taga istudes, kujutledes juurde iidset raamatukogutuba tumepruunist vineerist seinaplaatidega.

Edasi autori stiil. Mina ei ole ajaloolane ega briti kirjanduse asjatundja, mistõttu oli mul väga raske end teosesse sisse närida. Raamatu esimesed peatükid on lugedes leebelt öeldes raskepärased. Autoril on kombeks esitada fakte – isikuid, olustikulisi aspekte, seoseid – mingi pöörase kaskaadina, kus ta kaevub detail-detaililt, veidraid omadussõnu vahele pikkides, lõpuks mõne pisiasjani, mille siis korraga veab seletamatul põhjusel tohutult suureks.

Leidsin end esimeste peatükkide puhul korduvalt istumas ja mõtlemas, miks selle või selle lehma lellepoja pojapoja armuelu või haigus äkki nii tähtis on. Mind lugejana jooksutas selline asi kapitaalselt kinni, sest see, mis lõigu alguses kirjas oli – isik või sündmus – läheb juba meelest ära. Pealgi võib autor alustada juba mingi järgmise asja kirjeldamist. Ühesõnaga, meie keemia ei klappinud esiti kohe üldse.

Tundus, nagu oleks autor nii kohutavalt oma ainest erutatud, et mõtete kirjapanek osutus keeruliseks. Olen kogenud lehetoimetajana niisugused asju ka artiklite puhul märganud. Neile, kes Wilsoni teose kätte võtavad ja midagi sarnast tunnevad, tuleb siiski öelda, et mida peatükk edasi, seda väiksemaks rabedus muutub. Ning kui peatükkide lõppu hakkasid tekkima belletristlikud pingekruvimised, läks lugu ladusamaks ja vahepeal saab naljagi.

Tagasi üles