Peresuhetest isiklikult, inimlikult ja julgelt

Merete Mazzarella. Foto: Marica Rosengard

Hiljuti Eestit külastanud kirjanik Ralf Rothmann ütles oma raamatute tõlgetest teistesse keeltesse rääkides, et raamatu kujundusest, kaanefotost ja pealkirjastki sõltub nii palju. «Mõnes riigis läheb raamat põhja nagu kivi ja sellest ei kuule enam eales keegi midagi.»

Merete Mazzarella algselt rootsi keeles ilmunud teose «När vi spelade Afrikas stjärna: En bok om barnbarn» («Kui me Aafrika tähte mängisime. Raamat lapselastest») eestikeelne pealkiri on «Vanaemadest ja lastelastest. Täna õhtul mängime…». Kahjuks on nii raamatu pealkiri kui ka kaanekujundus (eestikeelse raamatu kaas on enam-vähem identne originaalraamatu kaanepildiga) minu hinnangul mitte just kõige õnnestunumad. Millest on siiralt kahju, sest tegemist on äärmiselt põneva ja vajaliku lugemisega igaühele, keda huvitab, kuidas perekondlikes inimsuhete rägastikes toime tulla.

Kuidas hoida peresuhteid üle pikkade vahemaade, eriti kui pereliikmed räägivad erinevaid keeli ja kuuluvad erinevatesse kultuuriruumidesse? Kuidas toimivad ja saavad toimida suhted lahutatud peredes? Kuidas olla lahutatud lapsevanem? Kuidas vananeda väärikalt, kuidas kasvada vanaemaks ja jääda ikkagi iseendaks ja mitte kaotada oma professiooni? Kuidas tulla toime kurbusega, kui elad oma lastest või lastelastest kaugel? Kuidas tulla toime armukadedusega? Kuidas mitte sekkuda laste ellu ja nende kasvatusviisidesse? Kuidas seada piire iseenda ja teiste nõudmiste vahele? Kuidas julgeda öelda ei? Kuidas julgeda tunnistada, et lapsevanemaks või vanavanemaks olemine võib olla väsitav?

Need on vaid mõned küsimused, mille üle kirjanik oma elukogemusele toetudes järele mõtleb. Merete Mazzarella (sünd 1945) on soomerootsi kirjandusteadlane, õppejõud ja praeguseks ka juba emeriitprofessor. Aga ta on ka mitmete Rootsi ajalehtede pikaaegne kaastöötaja. Käesolev eesti keelde tõlgitud raamat ei räägi aga sugugi teadlase elust ega ka kirjandusest otseselt. See raamat räägib elust endast, eeskätt inimsuhetest ja perekondlikest suhetest ning seda mitte ainult kirjeldavalt, vaid reflekteerivalt ja järele mõtlevalt.

Mind kõnetas Mazzarella kirjutatu nii tütre ja lapsena (sest minu ema sünniaasta on 1946), naise, eksminia, poegade ema ja potentsiaalse tulevase ämma või ka vanaemana. Teisisõnu ajendas loetu mind järele mõtlema nii enda lapsepõlve ja selles sisalduvate peresuhete, kaasajas toimivate suhete kui ka tuleviku eri stsenaariumite üle. Ehkki näiliselt mitte otsesõnu, puudutas raamat mind siiski ka kirjandusuurijana. Püüan neid tahke mõnevõrra valgustada.