Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/05/24/12194907t1hb877.jpg)
Vaiko Epliku uus plaat „Sireleis“ kätkeb endas viimasel kuuel aastal sahtlisse jäänud palu, vähemasti parimaid neist, sest Epliku töötempo on terve tema (soolo)karjääri jooksul olnud küllalt hirmuäratav ning võib vaid aimata seda muusika hulka, mis avaldamiselootuses nendesamade sahtlite põhjas uute viiside alla mattuvad.
se nimetab Eplik üks-plaat-aastas-töömeetodit täiesti tavaliseks popmuusika tegemiseks, sest on ta ju selle ajastu inimene, mil popbändid andsidki plaate välja iga aasta, võttes harva pikemaid pause. Eplik on öelnud, et talle selline vorm, kus plaadifirma peab vajalikuks iga albumi üllitamiseks ka turundusplaani koostada, ei istu ning on teadlikult kokk-kondiiter-keevitaja muusikalise ekvivalendi rada läinud. Vabadus. Ja nii vist tulebki Epliku plaate võtta: tema isikliku vabaduse manifestidena.