(Post)humanistlik painaja
Kultusfilm „Alien“ - 40!

Kunstnik H. R. Gigeri disainitud koletis filmis "Alien".

FOTO: Kaader filmist

Kosmos. Tähed. Klaustrofoobia. Suured planeedid, rasked masinad. Taaskasutatav hapnik. Märjad tehismaastikud. Olend, kes muneb sinu sisse. Võitlus ellujäämise nimel. Halvav pinge. Masinlik eksistentsialism. Strobovalgus. Inimlik sitkus. Naine leegiheitjaga. Kõik need motiivid võivad meenuda, kui mõelda Ridley Scotti 1979 aasta filmist "Alien", kuid miski ei võta seda päriselt kokku.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Tegemist oli epohhiloova ulmefilmiga ning 25. mail möödus selle esilinastusest 40 aastat. Ometi mõjub „Alien“ siiani kaasahaaravalt, poeetiliselt ning hirmuäratavalt. Nagu selle nimitegelane, on ka film ise korraga painajalik, hingematvalt ilus ning omas järeleandmatuses uskumatult tõhus.

Ehk teisisõnu, seda tasub vaadata ja üle vaadata. Tänaseks on film võtnud sisse oma igati ära teenitud koha popkultuuri kaanonis. See on teos, mille järgi kujunesid välja omaette ulmeõuduse klišeed – seda on lõputult tsiteeritud ja parodeeritud, sellele on tehtud mitu järge (millest enamik on täiesti ebavajalikud) ning stseenid, mis omal ajal võisid mõjuda nagu välk selgest taevast, on nüüdseks ikoonilised. „Alienist“ on ammu saanud klassika. On raske uskuda, et see oli alles režissöör Ridley Scotti teine täispikk linateos või et kuulus Ellen Ripley oli üks Sigourney Weaveri esimesi filmirolle.

Ometi oli linateose sünd üsna keeruline.

Tagasi üles